Erki Kaikkonen räägib, miks on muinasjutud tähtsad ja miks inimesed neid armastavad

 (6)
Erki Kaikkonen räägib, miks on muinasjutud tähtsad ja miks inimesed neid armastavad
Foto: erakogu

Keegi vist ei aimagi, mida kujutab endast üks muinasjutuõhtu täiskasvanutele. Erki Kaikkonen on lahkesti nõus seda maailma Noorte hääle lugejate jaoks avama.

Kes sa inimesena oled?

Ma käisin kunagi Rocca al Mare koolis Jaan Tootseni loengute programmi raames noortega kõnelemas. Jaan Tootsen tutvustas mind tookord sõnadega elukutseline elu-uurija, mis on vist üsna tabavalt öeldud. Selles mõttes peab see paika, et olen orienteeritud kogu aeg mõismisele, et näha põhjuslikke seoseid.

Muinasjutud on mind aga väikesest peale väga huvitanud. Mul oli vanavanaema, kes mõtles iga õhtu mulle uue muinasjutu välja. Täna ma saan aru, et see on midagi väga erilist. Mina näiteks sellega hakkama veel ei saa. Mulle jäävad hästi muinasjutud meelde.

Mingi hetk lugesin hästi palju lühilugusid ja käisin Rootsis õppimas. Õppisin Eestis sotsiaalteadusi päris pikalt ja võtsin ülikoolist kõike võimalikku, mis tundus huvitavat. Katsetasin ülikooli piire. See tähendab seda, et akadeemilise hulkurina õppisin ka kõikides ülikoolides, välja arvatud Eesti Maaülikool, Kõrgem Sõjakool ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Õppisin kõike, mis huvitas — semiootikat, antropoloogiat, kommunikatsiooni ja meediat, Tallinna Tehnikaülikoolis ka personalijuhtimist.

Otsisin kõige paremaid õppejõude, mitte ei käinud aineid otsimas. Õppejõud on need, kes teevad selle aine elavaks nagu muinasjuttudegi puhul. See on lugude vestmine, küsimus on selles, kuidas teha aine inimese jaoks tunnetatavaks. Siis jõudsin kollektiivse jutuvestmiseni, mida on antropoloogias ka laiemalt uuritud — story telling. See algab mina-loost.

Seotud lood:

Ma jälgisin näiteks aasta aega iga hommiku mina-lugu: kui ärkasin, siis proovisin tabada ära selle hetke, kui mina-lugu läks käima, kuni ühel hetkel tekkis see moment, kus mina-lugu ei läinud käima. Mul oli vabadus valida, kas läheb. Siis ma lihtsalt olin, ei olnud lugu, oli lihtsalt kogemus. See hetk, kui ei ole mina-lugu, siis sa ei saa ka päris täpselt aru, kus sa oled. Ja siis ma valisin ühe sisemise liigutuse, mida on väga raske kirjeldada, ja mina-lugu läks käima. See tähendab seda, et saad kogemust, kontakti oma oleviku hetkedega, mida me nimetame minevikuks. Tegelikult me konstrueerime enda mina-loo väga väikese hulga kogemuste pealt. Olenevalt sellest, millises seisundis või kui optimistlikud või ennast usaldavad me parasjagu oleme, võtame minevikust kokku need positiivsed aspektid või keskendume nendele ebaõnnestumistele. Me konstrueerime oma mina-lugu kogu aeg erinevalt.

See mina-lugu on üldse selline väga abstraktne asi. Kui elu on üks suur tordilõik, siis mäletame aktiivsena sellest vaid ühte väikest sektori jagu. Me rõhutame erinevatel päevadel, erinevaid sektoreid erinevas keskkonnas. Seega olenevalt keskkonnast võib end tunda kas väga hästi või võib tekkida identiteedinihe — kes ma olen? Kes ma olen selles keskkonnas, mis on minu tähendus? Aga mulle tundub, et see küsimus tekib pigem tähenduses, kuidas ma saan olla kasulik selles keskkonnas. Igas keskkonnas saab olla kasulik erineval viisil. Ja see lõi sellise vabaduse, kus ma sain aru, et mina ei ole see lugu, mida ma jutustan. Me keegi ei ole see lugu, mida me jutustame. Aga meil on kalduvus kiinduda sellesse loosse, hoida sellest kinni ning seda kaitsta. Ja see, millega me ennast samastame tekitab meis tunde seda kaitsta, mis on tegelikult ebavajalik. Kui nii võtta, siis olen mingis mõttes vaba sellest, kes ma olen.

Ma käisin Rootsis õppimas ja avastasin, kui inimesed küsivad mingeid küsimusi, siis on teinekord lihtsam vastata lugudega. Ma õppisin koos Piret Pääriga , kes on Eesti üks tuntumaid jutuvestjaid. Piret ütles mulle, et võiksin hakata muinasjutte teadlikult rääkima, sest räägin neid küllaltki hästi. Siis võttis veel aasta, enne kui ma oma hoo üles võtsin.

Mind on alati huvitanud igasugune sotsiaalne muutus, kuidas saavutada ühiskondlikku tervenemist ja nii edasi. Igasuguse muutuse aluseks on õppimine. Seda, kui kiiresti inimene suudab kohaneda uute tingimustega, vastu võtta uue mustri, uue narratiivi ja luua selles suhteid. Olen üksjagu studeerinud seda, kuidas inimene õpib, kuidas omandamine toimub. Nii iseenda, kui teiste pealt olen aru saanud, et inimesed õpivad erinevalt.

Loe veel

Määravaks punktiks oli see, kui Piret Päär rääkis loo ühest indiaani jutuvestjast Jane Blake’ist. Ta rääkis, et kui tema oli väikene, siis oli neil Ameerika põlisrahvaste kogukonnas traditsioon — kui laps, ehk väike inimene teeb midagi sellist, mis ei ole teiste arust õige, siis ei tee nad talle isiklikult etteheiteid, nad ei haava tema identiteeti. Nad küsivad hoopis, kas ta sooviks kuulda üht lugu? Loos on aga sees sama käitumismuster. Läbi selle protsessi saab see väike inimene ühendust põhjus-tagajärg seostega. Loomulikult tunneb ta ennast seal ära, aga ta ei saa haava. Jane Blake teadis 13-aastasena 200 lugu. Ta oli ilmselt üsna elav ja aktiivne laps. Praegu on ta tuntud ka kui muinasjutuvestja. Iga laps peaks kasvama keskkonnas, kus ta tunneb end väärtuslikuna. Väga tähtis on mitte anda edasi hinnanguid, sest isegi täiskasvanu ei pruugi alati põhjus-tagajärg seoseid näha. See tuleb aja jooksul — võime näha seoseid on inimestel erinev. Kui täiskasvanud ei taha kogemustest õppida, siis võib arusaamine tulla väga aeglaselt ja kohati väga valusalt. See on ka põhjus, miks olen orienteeritud õppimisele. Mulle ei meeldi kannatus.

Kas sa õpid endiselt?

Mul on veel bakalaureusetöö tegemata. Kõik muud ained on mul ülikoolis tehtud. Olen praeguseks tõmbunud sotsioloogiast natuke eemale. Ma teen küll hetkel ühte uuringuraportit, aga tunnen, et see ei ole päris minu tee. Mul on hästi hea meel, et õppisin kõiki võimalikke erinevaid asju. Sain sellest midagi väga olulist, aga tean, et teaduslik maailmatunnetus on ainult üks maailmatunnetuse võimalustest ja ta üksi jääb väga kitsaks. Kuna inimesed samastavad ja kiinduvad väga tugevalt sellesse, tekitab see teinekord neis trotsi ja ärritust, kui ilmnevad mingid teised tunnetusviisid, mis teadusliku maailmatunnetusega ei haaku.

Üritan maailma tajuda läbi erinevate tunnetusviiside ja igal tunnetusviisil on oma keel, kood, milles räägitakse. Muinasjutt on ka üks koodidest. Võtan erinevaid loenguid siit ja sealt, aga see ei ole minu jaoks esmaselt kuidagi seotud ühegi teaduskraadiga. Oluline ei ole kraad. Oluline on see, mida ma ise kogu protsessi kaudu saan ja kogen. Olen aru saanud, et paber ei tee mitte midagi. Teeb ikkagi inimene oma võimega ära tunda ja ette näha, mis ongi peamiseks harituse mõõduks.

Kaua sa oled muinasjutte vestnud?

Arvan, et nüüd on neljas aasta. Esimene aasta vestsin ikka päris palju. Käisin mööda Eestit, alguses lasteaedades ja koolides. Igal pool, kuhu mind pakuti ja kutsuti. Jätsin lasteaiad ära, kuna sain aru, et ma ei sobi 3-aastastele jutustama. Nad tahavad rohkem näitlikustamist. Nende keeleline areng ei ole veel sellisel tasemel, kus nad mõistaks mu juttu sarnaselt täiskasvanutele. Ma ei ole seda sellisel tasemel õppinud ja see ei ole olnud ka minu esmane huvi. Kuskil 5. eluaastast alates suudavad inimesed kuulata nagu täiskasvanud.

Milline on olnud sinu kuulajaskond?

Täitsa erinev — on olnud ka 200 inimest. Aga eks kõige parem on intiimsem ja väiksem kuulajaskond, kõige parem keskkond aga kamina ääres. Väikesed romantilised keskkonnad on kõige paremad. Suures auditooriumis hajub kontakt inimestega laiali. Vastava keskkonna loomine on oluline. Sa viid inimesed rännakule ja kasutad selleks kirjeldusi, narratiivi ning oled nendega kontaktis.

Muinasjutuvestmise juures on minu jaoks hästi oluline see, et ma tegelikult teen ennast haavatavaks. Näiteks inimene, kes laulab teeb ennast haavatavaks. Hääl on väga intiimne asi. Vestmise puhul on sama — tuleb õppida oma häält kasutama hirmuta, samal ajal läbi elades räägitavat. Väljendada sellega erinevaid tundmusi. Osata läbi elada lugu samal ajal kui ma seda räägin. Ma olen ise täiesti kohal. Juhul kui ma räägiks seda lugu lihtsalt peast, siis formaalselt oleks kõik korrektne, aga näed, et inimesed ei ole kaasas. Ma ise elan ja tunnetan seda läbi. Sellisel juhul on publik palju rohkem kaasas, nad saavad palju rohkem kätte.

Kommunikatsioon on väga peen asi. Ja selles on väga palju peidetut, mida me ei tunne veel. Ja üks osa, mida me intuitiivselt tajume, aga me ei teadvusta, on seisundid, mis on teises inimeses, seda võib nimetada ka empaatiavõimeks. Sellest tuleneb ka see, kas me usaldame teist inimest või mitte. Tajudes seda, millised on tema hoiakud ja see on väga intuitiivne.

Kui ekspressiivne sa lugusid vestes oled?

Ma arvan, et pigem olen ekspressiivne. Kõik oleneb millega võrrelda, kontekstist. See oleneb ka hästi loost ja oleneb publikust ja paljust muust.

Kui pikad on su lood?

45 minuti jooksul jõuab rääkida kaks pikemat lugu ja ühe lühema.

Millega sa veel tegeled?

Ma kirjutan Telegrami. Tegutsen Telegramis kolumnistina. See on meediaportaal, millest muu meedia ei räägi. Nüüd vist siiski Pealtnägijas sellest räägiti. Mul on see häda, et oskan pikalt kirjutada, mitte lühidalt. Aga eks alati ole nii, et lühidalt on midagi olulist märksa raskem väljendada.

Milline on publiku reaktsioon sinu muinasjuttudele?

Ma ei oskagi öelda. Publik on kaasas. Publikule jõuab kohale mu sõnum ja inimestele tundub meeldivat. Eesti publik on ehk natuke tagasihoidlikum ka. Kõige põnevam publik on minu jaoks näiteks teismelised, sest nad on väga ausad. Ma saan nad hästi kätte ja lugusid armastavad kõik, sest kõik vaatavad filme. Tänapäeva jutuvestjaks on ju filmid. Inimesed ei suuda lugudeta elada, nad vajavad lugusid. Kogu meedia on sisuliselt jutuvestja. Meedia puhul me ei saa rääkida tõest — me räägime tegelikkuse interpreteerimisest.

Olen käinud jutustamas ka hooldekodudes. Hooldekodud on need kõige huvitavamad kohad. Isegi kui on tegemist olnud vaimsete puuetega inimestega. Puuetega inimesed on lapselikud, mistõttu nad on siirad. Neil on julgus läbi elada. Täiskasvanul ei ole alati julgust. Nemad on kõige rohkem kaasaelav publik. Pärast tulevad ja kallistavad. Kui sa ise ei karda, siis on see väga liigutav kogemus. Nad tulevad ja tänavad ja küsivad, millal jälle tuled?

Üks koht oli hästi äge — seal Tabasalus ranniku all on üks lasteaed, kus kasutatakse teistsugust pedagoogilist lähenemist. Esinesime juhtumisi ringi sees, kuhu oli kirjutatud „kalliring“. Peale jutu vestmist tulid kõik lapsed meid kallistama. Ja see oli kõige toredam kogemus — saada kontakti sellisel viisil. Teises kohas oli jälle näha, et lapsed on vabad — nad tulid tantsima ja kaasa elama. Lastes on seda. Täiskasvanud on aga rohkem determineeritud. Aga üldjuhul on tagasiside väga soe.

Mida sa ootad õhtust tudengitega?

Muinasjutu vestmine kui žanr on tänapäeval inimestele võõras. Inimesed ei saa päris täpselt aru, mis see on. Neil pole kogemust. See on umbes sama hea kui filmi vaatamine. Ma ootan, et inimesed tunneksid selle vastu huvi ja tuleksid maitseksid seda. Sellest innustatuna hakkaksid ehk isegi lugusid pajatama. Ma ei leia, et lugude vestmine on midagi nii elitaarset. Isegi kui alguses ei tule välja, siis järgmine kord tasub proovida uuesti. Kõik algab ka julgusest teha vigu. Minu arvates võiksid kõik inimesed rääkida lugusid. Ma soovin, et inimesed tuleks uuele kogemusele avatult vastu.

2quick start
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare