ERKI moesõu šeff oli punkar ja nohkar
Jah, pärast lõpetamist põrutasin Tartusse. Tead, kui tähtis oli kodust ära saada! Omaette elamine, öised uisutamised, tantsulkad Kino (vene bänd — toim) saatel jne. Loomulikult käisin ka koolis, nimelt õppisin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (TKK) tekstiilikunsti.
Mis oli sinu meelst Tartus õppimise eripära?
Istusime terve kursusega öösiti koolis ja kasvatasime kangastelgede taga käemuskleid. Tartu kooli ööd olid muhedad — inimesed tulid puhkehetkedel, teetass käes, filosoofilist juttu ajama. EKAs käib meil praegu selline töö, et oma ninast kaugemale eriti ei näegi. Kohati oleme muutunud masinlikeks loomeliinideks, kellel tähtajad punase tulena ees vilguvad. Prioriteedid muutuvad — enam ei ole aega süüa ega magada. On vaja ainult peitepulka, et siniseid silmaaluseid varjata.
Näe, ikka jõuad Kunstiakadeemias toimuva kirjeldamise juurde! Kuidas vanemad sinu kunstnikukarjääri suhtuvad?
Isa ei oska midagi erilist öelda peale selle, et “tee, mida iganes ise tahad“. Ega ta kunstiasju niikuinii ei jaga. Ema suust võib ikka aeg-ajalt kuulda arutelu teemal “Jaanika kui pangateller”. Vahest ta unistab, et tegeleksin millegagi, mis “korraliku” palga tagaks. Eks ta ikka muretseb mu pärast, näiteks kas mul külmkapis süüa on. Õnneks olen juba ammu vanematekodust lahkunud, vastasel korral kuuleksin nende arvamust palju tihedamini ja karmimas versioonis. Kindlasti ei suudaks ema taluda minu öist-töist elustiili, pidevalt tuppa tekkivaid kangakuhilaid ja kõikjal vedelavaid kahtlasi niidijuppe.
Stiina tahaks kuulda palju moekunstniku ülihuvitava elu kohta. Räägi vähemalt paari sõnaga moekateedri tudengi elust läbi roosade prillide!
Esiteks on hea, et see kateeder olemas on. Arvan, et heade asjade väljatoomisega on ikka nii, et need ei tule õigel hetkel meelde. Halvad lähevad rohkem korda. Pigem on kõik seotud inimestega, näiteks meie õmblusklassi Rita (Margariita Teeääre õpetab moetudengeid õmblema — K.K.) on kindlasti üks roosa killuke. Ja hea tunne on, et sinna lõpuks sisse sain — viis pikka aastat proovisin. Mul tekkis juba teatav sõltuvus sisseastumiseksamite tegemisest.
Ja nüüd räägi natuke moekateedri tudengi elust läbi mustade prillide!
Tead, ma olen vist üpriski mässumeelne tüüp. Kui ikka ei ole võimalik õppejõuga ühist keelt leida, siis ma ei tagane oma seisukohtadest. Peaks muidugi ütlema, et kirglikud vaidlused Jüri Siimuga (õpetab tudengitele lõigete tegemist ja tehnoloogiat — K.K.) on kujunenud lausa meelistegevuseks. Ta on perfektsust nõudev inimene ja see paneb mind omakorda mitteperfektsust armastama.
Moemaailmaga seostatakse ikka tugevat konkurentsi. Kas oled kunagi mõne kolleegi kadedust tunda saanud? Ja mis asi see kadedus üldse on?
Ah, kes seda kadedust ikka nii väga välja näitama kipub. Kade võib olla vaid juhul, kui selle taga on imetlus ja aukartus ehk edasiviiv jõud.
Koolis õpetatakse ju riiete disainimist, kuidas sa äkki üritusi hakkasid korraldama?
Alustada võiks sellest, et keskkooli lõpus olin vaikne ja kõige ees hirmul. Tartus hakkasime kursaõdedega väikest tekstiiliosakonna moesõud tegema ja sellest kujunes traditsioon. Tänu Ameerikas veedetud ajale muutusin 100% enesekindlamaks. Meie väiksest moešõust sai mahukas kunstiüritus “Projekt: Mood-Happening-Tants”, mida korraldame Tartus 1. mail koos Signe Vildega. Sealt ongi mu korralduslikud “haigused” pärit.
Kui tähtis ürituste korraldamaine sulle tegelikult on?
Ilma selleta ma enam ei saagi. Selle asemel, et tänaval kõndides rahulikult omi asju mõelda, analüüsin hoopis käimasolevaid reklaamikampaaniaid ja viskan pilgu peale sponsorplakatite reale. Loodetavasti käib selliste haigusnähtudega inimesi veel ringi, kuid kahjuks pole mul olnud au neid kohata.
Milline suhe sul ERKI Moesõuga enne selle korraldama hakkamist oli?
Istusin 2001. aastal värisedes ERKI moešõu koosolekul ja kuulasin Reeda (Reet Aus korraldas šõud enne Jaanikat — K.K ) hirmuäratavat juttu. Tegelikult on ta ääretult meeldiv ja mõnusalt konkreetne inimene. Ühel aastal võtsin kollektsiooniga üritusest osa ja järgmisel sattusin seda juba korraldama. Esimesel korral puutusin kokku mulle väga võõraste probleemidega. Õnneks sel aastal asjad sujuvad ja negatiivseid kommentaare ootan vaikselt muheledes.
Mis on kõige ootamatum asi, mille oled pidanud sel aastal seoses moešõuga lahendama?
Meenub hetk, kui lonkisin ERKI mošõu äsja lõppenud koosolekult mööda Viru tänavat kodu poole ja mõtlesin, et kust ma need Ain Nurmela (ürituse kunstiline juht — K. K.) nõutud tuhat värsket valget nelki organiseerin. Lillede asjus on tänaseks õnneks kokku lepitud.
Kas tunned mõnikord midagi korraldades, et asjad libisevad käest? Mida siis ette võtad?
Oh, vahel tekib selline paaniline hirm, et äkki läheb midagi meelest ära. Igal õhtu pean järgmise päeva plaani läbi mõtlema, siis võin kas või unesegaselt autopiloodiga tegutsema hakata. Vastupidises olukorras kaotan pea ja enese taas leidmine nõuab omajagu aega. Ega need asjad tegelikult eriti kaugele libiseda ei saa, sest alati on võimalik midagi viimasel hetkel välja mõelda.
Kus sa reisinud oled ja milline on lemmikkoht?
Reisimine on üks mu põhilisi kirgi! Kõige tihedamini harrastan autostopiga reisimist. Peaks muidugi mainima, et antud stiil on adrenaliinirikas ja täis ootamatusi. Paljude kohtadega seoses on sisse mingi mõnus tunne jäänud. Näiteks Itaaliasse on vaja tagasi minna, Hispaaniaga on sama lugu. Egiptus enam eriti ei huvita, aga sukeldumine Punases meres ei tohiks küll kellegi kogemustepagasist puududa. Järgmisel aastal on kindel plaan Musta mere äärde sõita. Haaran õmblusklassipere kaasa ja läheme.
Kes on sinu lemmikinimesed?
Ikka need hullud ja andekad õmblusklassi inimesed. Seltsis teeme moeosakonna pidusid, seltsis limpsime teed ja külg-külje kõrval võitleme vapralt õmblusmasinatega.
Kas sul mingeid veidrusi polegi?
Mul on komme noaotsast mett lakkuda, emotsioonirikastel hetkedel piuksuda ja üksi kodus tantsida. Kas paistab väga veider?
Räägi oma riugastest!
Vahest tekib mul vastupandamatu isu mängida inimeste nõrkadel külgedel.
Mida vabal ajal süllelangenud õnnega ette võtad?
Tead, Karolin, peaks ütlema, et hetkel on üpris kohatu seda küsimust esitada, sest kahtlen siiralt õnne olemasolus öösel kell 3.22. Muide, just praegu algab minu paaritunnine vaba aeg, mille jooksul loodan tududa. (Intervjuu on tehtud neli päeva enne ERKI Moesõud, mis toimus 20. novembril — toim). Aga naeratades mõtlen mineviku ja tuleviku peale. On olnud hetki, mil sõber on helistanud: “Kuule Jaanika, mul on üks lennukipilet Itaaliasse tänaõhtusele lennukile. Tahad minna?” Sellised asjad löövad kõik segamini… Tahaks küll minna, kuid vastutustunne ei luba hoolimatult minema põrutada.
Aga “parematel aegadel” tegeled kindlasti oma hobidega. Millised need on?
Mul ei ole püsivaid hobisid, sest vaimustun iga natukese aja tagant millestki uuest. Siiski, ratsutada tahaks tihedamini.
Kas sporti ka vahel teed?
Hea meelega teeks, kui aega jätkuks. Suvel on suurem võimalus mind väljas jooksurajal näha.
Kui sul oleks teismeline õde, siis mida talle ütleksid?
Minu õeraasuke võiks olla selline veidi isepäine tegelane. Kindlasti julgustaksin teda teostama enneolematuid ideid, eeldusel, et need on heatahtlikud. Propageerin positiivsust!
Jaanika 10 moeasja:
Värv: pruun/lilla/roheline
Riietusese: püksid
Aksessuaar: sall/pross
Moeajakiri: Face/ID
Inspireeriv raamat: hetkel “Turunduse alused”, Goldrati raamatud
Moekunstnik: Pepe Patrizia
Muusika kollektsiooni esitluseks: midagi 5-nitsalt (Pjatnitsa)
Pood riiete šoppamiseks: Iisraeli keskus, Diesel
Film: “Thelma ja Louise”
Moetsitaat: “Mängi!”
