Johanna Maria on tüdruk nagu tulesäde — ta jõuab igale poole ja tema ruumi astudes lööb tuba helendama. Tema kohta on öeldud juba varasest lapsepõlvest, et tema sees pesitseb üks elukogenud hing. Ilmselt on see tõsi, sest ega vist palju pole neid noori, kes võtaksid Emakese Maa päästmist kohe nii kogu südamega, et jookseksid koolist vahetunni ajal kähku kõrvaltänavas asuvasse oma kauplusesse, et äril silm peal hoida — aga just nii teeb Johanna Maria, kes koos sõber Silver Smeljanskiga avas Pärnus sel kevadel pakendivaba kaupluse „Paljas pala“.

Idee kauplusest sai alguse ligi aasta tagasi, mil Johanna Maria otsustas täielikult üle minna nullkulu-elustiilile. Kuna Johannal oli hea idee ja nende peretuttaval näitleja Mihkel Smeljanski pojal, Silver Smeljanskil, juba veidi ettevõtluskogemust, otsustati koos pakendivaba kauplusele elu sisse puhuda.

„Ma olen Mihklile väga tänulik, sest 99,9% tänu temale on see hea idee ellu kutsutud. Tema on ka see, kes kaupluses kõike korraldab, kui mina olen koolitööga seotud,“ lisab Johanna Maria.

Uudse lahendusega poes müüakse kogu kaupa pakendivabalt.

„Inimene saab siia tulla oma enda karbi või kotiga ning meie müüme talle sinna sisse toitu just sellise koguse nagu talle vaja. Kui kellelgi oma pakendit kaasas pole, siis anname meie neile loodussõbraliku pakendi kauplusest ja nad saavad ikkagi osta, mida vaja,“ kirjeldab Johanna Maria kaupluse toimimise põhimõtet.

Nullkulu elustiil on hinge igatsus

„Kuigi ma ei ela veel täielikult nullkulu elustiili, siis minimalistliku elustiili põhimõtteid järgin küll. Midagi sellist ma vastu ei võta, mis minu põhimõtetega vastuollu läheb — näiteks siis, kui mulle antakse konverentsil tasuta plastikust pastakas või spordiklubis kingituseks tasuta spordikott, kui mul juba on üks olemas. 100% nullkulu-elustiil nõuab väga palju ohvreid ja läbimõtlemist ning hetkeseisuga ei ole ma veel selleks valmis, kuid ehk kunagi. Tean, et osa inimesi, kes küll tarbib keskkonnasõbralikult toodetud toitu ja pakendeid, vaatab viltu neile, kes käivad second-hand-kaupluses riideid ostmas –põhjendusega, et äkki neil riietel on eelmise omaniku halb energia. Ma küsiks siinkohal kohe vastu, et kas neil teksadel, mis ostetud mõnest brändiketist, pole siis halba energiat, kuigi teame, et need on valmistanud mõni väike Bangladeshi tüdrukuke sandikopikate eest,“ põrutab Johanna talle omasel otsekohesel moel vastu.

Johanna Maria sõnul pärinevad enamik tema riietest just teise ringi kaupade seast. „Nii lahe on ju sõbrannadega mõnel õhtul kokku saada ja omavahel riideid vahetada. Need kleit ja kingad, mida kandsin Tulevikutalendil, on ka just sellisel moel minuni jõudnud,“ märgib Johanna. Johannat vaadates tuleb tunnistada, et tema jutt, et ka nullkulu-elustiili elades on võimalik moekas olla, peab paika — ta näeb tõesti oma kirjus põneva tegumoega kleidis ning puidust platvormkingades efektselt loodussõbralik välja — kõige krooniks veel käsivart ehtimas värviline budakassi tätoveering.

Tulevik oma perega ökotalus

Kuigi Johanna Maria mõtleb globaalselt ja näeb oma ninaotsast palju kaugemale kui teised temavanused noored ning armastab väga ka mööda maailma ringi reisida, siis kaugemas plaanis kujutab ta oma elu ette ökotalus Setumaal. „See on minu vanavanemate päritolu kant, kuid kahjuks neil seal enam oma talukohta pole. Mulle meeldiks väga, kui saaksin kord sinna taas luua oma ökotalu, mis oleks katusest põrandani ehitatud vaid loodussõbralikke materjale kasutades,“ vihjab neiu oma ühele eluunistusele. Veel enne aga, kui Johanna Maria Setumaale paikseks jääb ja sinna oma ökokodu loob, tahab ta saadud stipendiumiraha eest veidi mööda maailma ringi reisida. „Inimesed, erinevad kultuurid, religioonid ja filosoofia, mis on selle kõige taga, paelub mind väga ja reisides on võimalus seda kõige vahetumalt kogeda,” leiab Johanna Maria.

Jaga
Kommentaarid