Filmikriitika: Vanuripõlve rõõmud

Olen filmiarvustustes pidevalt vigisenud eestikeelsete pealkirjade üle, mis tunduvad originaaliga võrreldes kohmakad ja/või madalalaubalised.

Seekord vastupidi. Hubase kõlaga “Härra Schultze pensionipõlv” tundub sisu arvestades täpsem kui “Schultze Gets the Blues”, mis valiti põhiliselt saksakeelsele linaloole kindlasti kommertslikel kaalutlustel. Jääb festivalide kavades paremini silma või midagi. Eks tegu olegi tõupuhta, asise auhinnafilmiga: ilus, inimlik, vaimukas, aga mitte liiga sügav. Stockholmi, Veneetsia ja Gijóni festivalidelt toodi terve rida priise.

Schultze (võrratu Horst Krause) ja veel kaks eluaegset soolakaevurit Saksamaa külast lastakse pensionile, mispeale nad jäävad üsna nõutuks. Millega nüüd surmani tegeleda? Esialgu lüüakse aega surnuks trimpamisega, aga see ammendab end ruttu. Schulze päästjaks osutub vana arm akordionimäng, mis viib ta USAsse kontsertile.

Tragikomöödia, kus vana üksik mees läheb reisile? Võtku mind reuma kui see ei kõla “About Schmidti”. Suht väärt asjad mõlemad, kuigi toonilt üsna erinevad. Michael Schorri stsenaristi- ning lavastajadebüüt on otsekui rõhutatult “Schmidti” vastand, kuigi ta vaevalt selle mõttega töötas. Ohtrale tekstile eelistatakse vaikimist või nappe lauseid, mille eesmärk on pigem mõni nali välja mängida või stseeni edasi kanda kui tegeliku vestluse arendamine. Konflikti asemel mõtisklus. Energia asemel letargia. Ja muusika asemel luuakse meeleolu näitlejatöödega, mis ameerikalike tundub võtete põlgajale kahtlemata magus.

Eksisteerib tegelikult ainult üks märkimisväärne rollisooritus (Krause), sest teisi koheldakse pigem humoorikate aksessuaaridena kui tegelastena. Schulze malbe välimus ning vagur olek teevad temast kohese publikulemmiku ja -magneti, kelle liigutusi jälgitakse või hingetõmbeid kuulatakse hardas tähelepanus, et mitte ühtegi pisiasja maha magada. Ta lahkes näos peitub kogu see õilis valu, tänu millele “lihtsatest inimestest” on üldse huvitav filme teha ja vaadata. Mitte keerukas ega paljunõudev roll, aga lihtne ongi ilus. Võimatu mitte kaasa elada, pakun.

Tõupuhas seisundifilm, mida naudid siis, kui sulandud valitsevasse õhkkonda. Omapära lisab lavastus, kus paljudest stseenidest kujundatakse terviklikke ning iseseisvaid kompositsioone. Eelkõige siis, kui need pole loo seisukohast väga tähtsad. Näiteks paigutatakse tegevus mitte esiplaanile, vaid taustale. Täitsa huvitavalt kukub välja, peaaegu alati.

“Saksa Kaurismäki” esiktöö põhimiinus on üksluisus, mis hakkab eriti kimbutama avatunni järel, USAsse jõudes. Siit peaks 15-20 minutit lühemaks võtma. Paadireisiga seonduv on äge, a muud kärbiks. Näiteks taolise lihtsa nipiga, et Schulze tahaks alles viimse asjana kontsertile jõuda (vesiretkele eelnev kaotaks siis sisulise tähtsuse).

Aga plakat on mõttetu ja kole.