Festivali korraldajateks on Bettie Blackheart ja Frank Doggenstein ning festivali šõu-etendus toimub traditsiooniliselt Helsingis, klubis Gloria.

Burlesk on vägagi paindlik meelelahutusvorm. Piire ei sea kehakaal, vanus ega sugu - burleski teevad rahumeeli ka ülekaalulised naised, vikerkaareusku mehed ning 50tes eluaastates burleskitarid pole mingi haruldus. Selle ala juures on olulised elulust, esinemisjulgus, sensuaalsus ja teravmeelsus. Burleski ei maksa siiski panna ühte patta prostitusiooni, postitantsu või striptiisiga. Kuigi formaalselt on tegu publiku silme all lahtiriietumisega, ei võta naised end kunagi lõpuni alasti - rinnanibud ja häbe jäävad kaetuks, mehed ei paljasta peenist. Burleskinumbrid on enamasti humoorikad või grotesksed teatraalsed miniatuurid, mis kasutavad väljenduseks tantsu ja pantomiimi elemente, harvemini sõnalist osa. Burleski juurde kuuluvad olemuslikult glamuursed kostüümid, jaanalinnusulgedest lehvikud ja korsetid. Burlesk kujutab endast piiri, milleni eluterve

Burleski kui meelelahutusvormi ajalugu ulatub tagasi XIX sajandi Inglismaale. Väidetavalt kandis esimene burleskitrupp nime British Blondes. Eestis tegeleb viimastel aastatel burleski õpetamisega Müstika tantsustuudio, mis omab tihedaid suhteid Helsingi Burleskiinstituudiga.

Seekordse festivali rahvusvahelisteks "nimedeks" olid: Bettie Bottomdollar (UK), Miss Indigo Blue (US, selle aasta maailma burleskikuninganna), Blackbird Burlesque Cabaret (SWE), Scarlett Martini (ITA), The Buxotics (UK/FIN) Cleo Viper and Christopher Wonder (US/ITA), Erochica Bamboo (JAP), Exotic Luna Rosa (UK), Sidni Deveraux (US), Hedoluxe (GER), Miss Anne Trophy ja Miss Botero (mõlemad FRA) ja muidugi soome oma artistid, kellest eredaimaks rahvusvaheliseks staariks on kahtluseta LouLou D'vil. Festivalile lisas oma panuse 60te aastate legendaarse San Francisco burleskitari Satan's Angel'i osalemine. Väga auväärses eas daam ei pidanud paljuks ka ise kokkutulnutele esineda.