Frisbee — uus trend?
“Mängu pikem nimetus on Frisbee Ultimate ja see on pärit USA-st Connecticut Bridgeportist, kus Joseph P. Russell pidas pagarikoda nimega Frispie Pie Company. Sealsed üliõpilased käisid tihti kooke ostmas ja pärast loopisid koogi metalseid aluseid oma campuses. See, kes koogi aluse õhku viskas, hüüdis frisbie! Muide, ametliku nimetuse sai too asjandus 26. mail aastal 1959, Knerr mugavdas nime frisbee’iks. Walter Frederick Morrison sai sellest inspiratsiooni ja hakkas leiutama erinevatest materjalidest kettaid,” räägib frisbeetreener Virge Ramjalg. Hämmastav, et nii lahe mäng on tekkinud tänu pagaritööstusele!
Tõsised mänguharrastajad on juba ka klubisse koondunud. Eesti ainus teadaolev frisbeeklubi tekkis kahe väiksema klubi liitumisel Tallinnas 2001. aastal, kusjuures 26. mail — samal päeval, mil frisbee sai ametliku nimetuse. Nüüdseks on klubi kolme aasta vanune. Tallinna Frisbeeklubi juhatuse liikme ja treeneri Virge Ramjala sõnul on klubis praegu aktiivseid liikmeid umbes 40, kellele pidevalt lisa tuleb. Praktikast puudus ei ole, sest iga nädal on trennid, millele lisaks võistlused välismaal ja kodus. Käidud on näiteks Leedus, Lätis ja viimati Soomes, kus 1.-7. august 2004 oli World Ultimate and Guts Championships, seal oli eestlastel võimalus mängidasegatiimis.
Viib rutiinist eemale
Teadagi, et igal asjal on plussid ja miinused, nii ka frisbeel. Treener Ramjalg ütleb, et klubi reklaami on olemas küll, aga noored lihtsalt ei julge trenni tulla. „See on suhteliselt jõuline mäng, mis nõuab tugevat füüsilist pingutust ja kõik lihtsalt ei suuda sellele vastu panna. Ühes trennis väänas mängija hüppeliigese välja. Aga õnnetusi ikka juhtub, tuleb ju hüpata ja maanduda, seda tuleb ka osata.“ Ka sinikad käivad asjaga kaasas, sest ketas võib iga hetk mööda jalgu või käsi lennata, aga see juhtub kogemata. “Õpilane võib viis korda käia ja siis otsustada, et see ei sobi talle,” teab Ramjalg. Kuid on ka neid, kes korralikult alati kohal käivad. Samuti pidavat see olema hea närvimaandaja, kuid kehale äärmiselt koormav. „See annab mulle kõik, viib erinevad eluvaldkonnad lahku ja aju saab puhata igapäeva rutiinist,“ ütleb Virge. See on mäng, mida päris selgeks ei saagi, sest pidevalt tuleb lahendada uusi keerdkäike. “Inimene õpib kogu elu!” lisab treener.
Noor treener Ramjalg lõpetas sel kevadel keskkooli, kuid frisbeega on tegelenud juba üle aasta. Abiturient pole ju lihtne olla, kui lisaks mängimisele tuli ka treeneriametit pidada. Kuna võistlusreisid olid enamasti nädalavahetustel, siis esmaspäeviti oli raske kooli jõuda. Aga spordi nimel ju võib?
Iga hobi eeldab ka teatud hulgal raha. Frisbee on üsna kulukas mäng just professionaalile, kuid mängida saab ka täiesti tavaliste tossudega, spetsiaalsete jalanõudega on lihtsalt mugavam, ka oma klubi särgid maksavad. “Frisbee pole niivõrd populaarne veel, et sponsorid meid rahaliselt toetaksid, ainult mõned ühekordsed toetused,” ütleb Ramjalg. Samuti tuleb ise kinni maksta ka võistlusreisid.