Generatsioonide vahe motivatsioonis ja eluvaates

Ajendatud hiljutisest koostöökoolitusest, kus tulid väga tugevalt esile noorema generatsiooni (20-30) ja 30a vanemate kolleegide vahe motivatsioonis ja eluvaates.

Eesti kui väikeriik peab hakkama saama millegi erakordselt targa või vastupidisega, et jõuda maailmaekraanile, selleks aga, et kogu planeedile Maa kasulik olla, tuleks riigil teha Kalevipojalikke ponnistusi. Vaadates olukorda väiksemates mõõtmetes – maailma muutmisele ja ülemaailmsetele reformidele lootma jäämise asemel võiks suunata pilgud oma enda riiki. Nimelt ühele kindlale vanusegrupile, kelle pihkudes on terve galaktika, silmis sädemed ja näojoontes kindlameelsus, tihti segi aetav jonnakusega. Korduvalt on väidetud, et noorus on hukas, kuid unustatakse, et see hukas noorus on kogu riigi tulevik. Asja vaagides aga ei tundu see noorem sugupõlv nii halb ühtki, kogenematud aga tulvil ideid, laisad aga samas teotahtelised, mässumeelsed aga kokkuhoidvad. Eesti vabariigi tulevik.
Iga rauk on elanud kunagi läbi teismeea, iga geeniusest doktorant pigistanud palgeilt vinne ja samamoodi on olnud roheline ka iga firma. Eestit teatakse juba praegu kui E-riiki.Oleme virtuaalmaailmast teinud rohkema kui meelelahutuse ja Office programmid, vaid mõnedeks näideteks on näiteks mobiilne raamatulaenutus ja e-valimine.. Hetkel üks levinumaid videokõnede programme valmis samuti siin, meie soode ja rabade ning põliste metsade vahel, piiratuna Läänemerest. Skype-i ei loonud keskealised hinged vaid nii passi kui vaimu järgi noored eestlased ning ideest idu-firmani kasvanud netipõhine leiutis ei ole hetkel tundmatu ühelegi arvutikasutajale. Noorte aktivism on midagi nakkavat ning algselt hullumeelsed ideed leiavad veel kortsudeta pihkudes ja säravais silmis teostuse, tuues nõnda Eesti maailmale lähemale. On kurb tõde, et vanemad inimesed enam nii lihtsalt tööd ei saa, kuid see on ka üks põhjustest miks Eesti väidetavalt hukas noored nii palju ilma teevad – sest see on võimalik! Kuna minu generatsioon, miinus kümme aastat siia-sinna, on kui mitte sündinud, vaid vähemalt kasvanud üles neti.ee ja google valguses on antud vanusegrupi oskused ja võimalused kordades suuremad kui mitu aastakümmet varem sündinuil. Heast ideest ja toetavast õhkkonnast võib sündida mis tahes uus programm, leiutis, kasvõi koogiretsept, mis algul toob kasu vaid väikesele Eestile, hiljem maailmale.
Oma lühikese elu jooksul ei ole ma näinud paljut ning ei oska inimesi analüüsida ka pärast aastaid nendega tutvumist, ometigi on igas persoonis midagi, mis argivestlustes tavaliselt õigepea välja tuleb – tema tolerantsus. Olgu see siis geide, muurahvuslaste või millegi või kellegi teise suunas pööratud. Vanemaealiste hulgas on mitmete isikust enesest sõltumatute faktorite, nagu nahavärv või orientatsioon, põlu alla panemine tunduvalt lokkavam, keskkooliealised aga ei leia alatihti käsikäes kõndivates noormeestes midagi halba ja afroameeriklasest naise eebenimustad kräsus juuksed tunduvad lõpmatumalt kaunid. Kust on tulnud säärane kultuurivahe ei oska ma öelda, aga tean, et kuigi tee oleks tulemas raske, on just noorte kätes võim panna Eestit rohkem ühiskonna eri tahke ja vähemusgruppe aksepteerima. Jalutasin üsna hiljuti vanalinnas oma sõbranna ning tolle pea 2-meetrise tumedanahalise poiss-sõbraga, kuna aaria rassist erinevate inimeste silmamine pealinnas veel suhteliselt haruldane on saatsid paljud inimesed meile kummalisi pilke. Mingi hetk tuli meie juurde üks noormees, kes koheselt asus mu pikakasvulise sõbraga tutvust tegema ja päris temalt palju asju nii Eesti kui ka Ameerika kohta, mitte rohkem kui pool tundi hiljem möödus meist aga viiekümnendate alguses tunduvate härrasmeeste trio kes põlgusega valjuhäälselt „mustasid ahvet” ja „pagulasi” kommenteerisid. Mu sõber ei saa aga eesti keelest aru ning nõnda vastas meeste tähelepanule laia naeratuse ja lehvitusega, uurides pärast kas nad küsisid meilt juhtnoore juhugi minemiseks. Südant talle tõtt öelda polnud ei mul ega mu sõbrannal. Noortena näeme maailma värvilisemana, justkui oleks silme ette asetatud hiiglaslik kaleidoskoop, mis pidevas pöörlemises on. Vähemtähtsaid isiksusegruppe on justkui vähem ning maailma muutused tunduvad kodusemad, sest sündisime ajastul kus üks reaalsus vaikselt teiseks morfeeruma hakkas. Ei väidagi, et Eesti noortheühendused nüüd, tõrvikud käes, linnatänavaile protesteerima peaksid minema, see pole lihtsalt vajalik, sest kõigi sõnal on jõud mis kollektiivselt suudaks liigutada ka kaljusid.
Kirjutas tuntud ansambel HU? Kunagi loo depressiivsetest Eesti väikelinnadest, kus ei ole mitte midagi teha, ning tabas oma koheselt kuuma hittlauluga valusalt naelapead. Kuigi suuremates linnades tegutsevad noorte aktivistide grupid juba üsna pikalt, on väiksemad asulad mandumas ja külapoed avatud kui kellavärk, ikka kümnest-kümneni. Noor värske veri, kui seda vaid õige veidike tagant utsitada, elavdaks negatiivse iibega kanti ning kutsuks sinna juurde ka teisi omavanuseid. Viies pealinnast küladesse kontserdeid, etendusi, laatu ja õpitubasid saaks äratada ellu kohaliku tardunud rahva ning laseks õitseda sealse piirkonna teismelistel, kes teatepulga vast rõõmuga omastaksid ning seda jagaksid ka tulevate ja eelnevate põlvedega. Aastaid tagusi paluti noortel õitseda mujal kui Lauluväljakul, omaette peitub selles ka tõetera, miks õitseda vaid ühes kohas kui seda saab teha üle terve maa ja ilma? Nii kultuuriliselt kui ka finantsiliselt rikkama Eestimaaga mis ei koosne vaid Tallinnast, Tartust, Pärnust ning paarist luksuslikust puhkekuurortist mujal, vaid tervest ~45st tuhandest kilomeetrist.
Miks koristada metsa kui see mõne aja pärast ikka Soome maha müüakse? Miks kasvatada last kui too ikka aia taha läheb? Totraid küsimusi kuuleb palju, aga ometigi koristatakse ikka ja kasvatatakse jätkuvalt, sest kõigi südames peitub soov ilu vastu. Kas kasvav laps ei olegi siis ilus? Muidugi on! Ja just seepärast ongi aeg vaimult erksatel tulevikutalentidel, talgutajatel ja emadel-isadel luua Eesti mille üle oldaks uhked. See ei ole võimatu. Daniel Vaariku teoses „praktikaaluaruanne“ sõnadega – „Ideed on saadaval hinnaga üks rubla ämber, teostus on see mis loeb.” Ja nii ongi.