Kaks generaatorit, üks pühadel õdedel, teine küla meelelahutust pakkuvatel organitel ja Gorugi kool Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi poolt kingitud päikesepaneeliga. Käisime Liinaga koolimajas elektroonikat laadimas ja sain tööle isegi oma nutitelefoni, mille arvasin tegelikult katki olevat. Hüppasin rõõmust ja ohkasin seejärel kergendatult: "I was so worried" ("Ma olin nii mures" -toim.). Viimase peale küsis kooli direktor Martin mu käest: "Why are you worried? Is somebody dying?" ("Miks sa mures oled? Kas keegi on suremas?" -toim.)

Mõelge, kui tihti me muretseme tühiste asjade pärast või lihtsalt ütleme asju, mida tegelikult päriselt ei mõtlegi. Mind ajab närvi kui internet on aeglane, vihkan lärmakat naabrit, olen õnnetu, sest juuksur lõikas mulle vale soengu ja nii edasi. Kõlab tuttavalt? Võib-olla, kui suudaksime olla positiivsemad ennast väljendades, muutuks ka meie suhtumine tasapisi. Kui sa ei muretseks mingi asja pärast 5 aasta pärast, siis pole see ka hetkel muretsemist väärt.

Ka Ayamfooya kliinik oli neli päeva ilma elektrita. Generaator vedeleb juba mitu kuud nurgas katkisena. Teisel hommikul kutsuti kõik töötajad kokku ja paluti olla eriti tähelepanelikud patsientide suhtes, kelle olukord tundub tõsisena kuid ebaselgena ja saata nad Bolgatangasse vereproovi tegema. Väga tore, mõtlesin kergendatult. Tavalisel päeval on laboratoorium kuni pärastlõunani pidevas töös. Malaariat testitakse õnneks kohapeal meie rasedustestiga praktiliselt identse testriga, kuhu uriini asemel tilgutatakse paar piiska verd. Kui vastus on negatiivne, tuleb välja 1 triip, positiivse vastuse korral 2 triipu.

Ühel päeval tegime Lydiaga (meditsiiniõde, kes 24 aastat tagasi oli üks kolmest kliiniku loojast ja esimestest töötajatest) kahele poisile eesnaha ümberlõikust. Esimene oli 2-3 kuune väikemees ja teine 16 aastane nooruk. Tegelikult sooritas protseduuri ikkagi tema ja mina kõigest assisteerisin. Olen sama tööd teinud Helsingi haiglas sadu kordi, aga seekord oleksin tahtnud lihtsalt silmad kinni pigistada ja end kusagile mujale ette kujutada. Enne protseduuri küsisin, et kas me kasutame tuimestit ka ja sain vastuseks, et pole vaja. "Imik nutab nii kui nii, pole üldse vahet, kas tuimestame või mitte". Ja seda vaeseke muidugi tegigi. Kuigi, pean tunnistama, et kohalikud lapsed on imetlusväärsed. Kohe, kui protseduur oli valmis ja ma beebit natuke rahustasin, lakkas nutt paugupealt.

Vahetasime kindaid. Nooruk võeti ette sama kušeti peale seda eelnevalt natuke vatitupsuga pühkides. Tema õnneks sai 5ml Lidocaini kohalikuks tuimestuseks. Instrumendid, kaasaarvatud nõel niidiga olid samad, mis beebist järele jäid. Lihtne oleks neid hukka mõista, meie mõistes on tegu ju täieliku hoolimatuse, hügieeni seisukohalt ebaõnnestumise ja reeglite rikkumisega. Aga proovige panna ennast nende asemele. Kui sa pead ikkagi haigete eest hoolitsema ja sul on valida, kas aidata 10 inimest kasutades ära kõik saadaval olevad materjalid ning jätta ülejäänud 100 ootama, või aidata kõiki sadat, jagades vahenditest igaühele natukene – mida teeksid? Või kui sul on valida, kas kaitsta ennast, vahest ka teiste arvelt, või üldse mitte nakkuse hirmus tööd teha – siis mida teeksid?

Loe Rita postitust edasi tema blogist!

Arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmahariduse valdkonnas tegutsev MTÜ Mondo lähetab kuni 2015. aasta lõpuni Välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi projekti raames Aafrikasse ja Aasiasse 18 oma ala kogenud eksperti, kes 2-6-kuuste lähetuste jooksul panustatavad koostööpartnerite projektide arengusse.