Heleri Saarik: ma tahan oma filmi kaudu noortega kõnelda!

 (2)
Heleri Saarik: ma tahan oma filmi kaudu noortega kõnelda!
Heleri SaarikFoto: Martin Dremljuga

Eile esilinastus kinos “Sõprus” režissöör Heleri Saariku esimene täispikk mängufilm “Kõik muusikud on kaabakad”, mis oma vastuolulise pealkirjaga ja muljetavaldava näitlejate kollektiiviga mõjus väga ligitõmbavalt. Ning vaimu ärgitavat ja fantaasiat kõditavat elamust oodanud kinokülaline ei pidanud pettuma — tegu oli pildi- ja helikeele absoluutse meistriteosega, mille kirjud, keerulised ning tihtipeale segadust tekitavad episoodid tekitasid vaatajas tunde, nagu oleks filmis peidus palju rohkem, kui esmapilgul paistab ja mõistus haarata suudab.

Filmi keskmes on rida muusikaäris tegutsevaid elupõletajaid, kelle meelemürkide tarbimisharjumused ning omavahelised suhted hälbivad traditsionaalsuse skaalal tugevasti. Peategelane Leila (Riina Maidre) on lõhestunud isiksus, olles ühtaegu sünge ja helge, täiskasvanulik ja lapsemeelne, hüsteeriline ja apaatne ning kibestunud ja lootusrikas. Teisisõnu äärmiselt tundlik kunstihing, kelle suhted läbipõlenud muusiku Toivo (Nero Urke) ja sisutühja Shrekiga (Jarek Kasar) kulgevad tõusvas ja langevas joones, toites vahel lootusi ja seejärel põrmustades need taas. Ükski tegelane pole esitatud traditsioonilises võtmes ja nii mõnegi karakteri omavahelised seosed jäävad vaataja enda mõistatada.

Publik haaras pärast esilinastust režissöör Heleri Saariku, et uurida kõige kohta, mis kinosaalis hinge kriipima oli jäänud:

Ma tunnistan ausalt, et ma jäin sellele filmile alla ja tunnen, et peaksin seda vähemalt 5 korda vaatama, et kõike hoomata ja tähendusi mõista.

Aga see ongi ju filmikunsti ja ka hea raamatu võlu. Samamoodi saab vaadata Fellini (Federico Fellini — itaalia kuulus režissöör ja stsenarist toim.) või teiste end filmiajalukku kirjutanud rezissööride filme, seal ongi palju mõistmatut. See on normaalne ja käib asja juurde ja mulle tundub, et kui heita pilk neile filmidele, mille tegemist üldiselt meie riigis soositakse, siis vaatajat alahinnataks. Selle filmi ainuke vastuargument inimeste poolt, keda see häirib, ongi see, et “kindlat lugu ei ole”. Siis ei ole vaja tõesti seda filmi vaadata, võib parem mõnda juturaamatut lugeda. Jah, see on keeruline film, aga tal on teine lummus ja seda ei pea kartma.

Riskides kõlada ebaoriginaalselt, küsiks, kust pärineb inspiratsioon selleks valusaks hommikuvalguseks ja psühhedeelseteks narkootikumiudus peomeeleoludeks? Kas selle kujutamiseks ei pea olema ise seda läbi elanud?

See ei ole tegelikult nii, režissööri töö ongi tegelastesse sisse elada. Kui ma tegin oma eelmist lühifilmi “Näkilugu”, siis uurisin näiteks Eesti mütoloogiat ja nägin tänaval jalutades igas oksaraos vaime ja müütilisi muinasjutuolendeid. See käibki töö juurde, et tegeled pidevalt enda mõtte ja sisemise pilguga. See on treenitav ja selleks on omad nipid, aga kindlasti on see omandatav oskus, käsitöö oma vaimu ja mõttega. Aga eelduseks on loomulikult visuaalne taju ja anne, mida igaühel pole. Ja narkootikumidega on küll nii, et see on meelega nii tehtud, et kordagi ei näidata, et reaalselt keegi neid tarvitaks. Ma olen igal pool öelnud, et see on siiski ka tõlgendamise küsimus. Fantaasiamaailm on kummaline asi — paljud näevad psühhedeeliaks võimalust ainult siis, kui tehakse narkootikume, aga tegelikut ei ole see nii. Unistamine ja fantaasia võivad lennutada ka ilma nende abivahenditeta.

Kas muusikud on siis tõesti kaabakad? Mulle tundus pigem, et kõik inimesed on kaabakad või vastupidi, keegi neist pole, vaid kõik on ühtmoodi õnnetud ja kadunud hinged?

Loe veel

Jah, inimesed võivad koos küll filmi vaadata, aga igaüks näeb enda versiooni, sest see on assotsiatiivne kunst. Siin pole õigeid ega valesid variante, kuidas oleks võimalik sellest filmist aru saada. Igaüks saab nii aru, kuidas tahab. Ma tahangi, et inimesed mõtleksid selle peale ja ma ei taha näiteks välja öelda, mida tähendab filmi viimane lause või pealkiri. 

Mulle jäi teravalt meelde üks filmidialoogist läbi jooksnud lause: “Meid, kunstnikke, pole kellelegi vaja, seega lõbutseme!” Mulle tundus see tohutult vabastava mõttena. Kust see tuli?

See konkreetne lause tuli Jelena Skulskajalt, see on tema väga ilus mõte ja eks ta on mõelnud palju selle peale, kuidas loomingulise inimesena ellu jääda.

Millega te selle filmi juures kõige rohkem armastate ja mida järgmine kord paremini teeks?

Eks mingid asjad, mis olid plaanis, jäid ajanappuse taha. Oleksin tahtnud näitlejatega rohkem ja põhjalikumalt tööd teha, aga paraku polnud see võimalik. Ma armastan seda filmi tervikuna, kuigi ma pole temaga päris rahul. See oli kollektiivne kunst ja ma armastan seda panust.

Kellel oleks vaja seda filmi vaadata?

Nendel, kes on tundnud puudust filmikunstist, kus asju välja öelda ei tohi, aga tehakse seda kummaliste vahendite kaudu. Ma ootan väga kinno noori inimesi, kes on tundnud, et nad pole ammu näinud midagi … (pikk mõttepaus) Ma olen noor ja tegin selle filmi noortele, ma tahan nendega selle filmi kaudu kõneleda!

Kas defineerimatu ajastu kujutamine oli taotluslik?

Eks 90ndate vaimu õhkub ikka, aga jah, oli taotluslik. See pole ajastu film, see on tänapäevane film tänapäevastest asjadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare