Hinded tulid kehvad ja tulevik tume? Natuke mõtteainet, mida edasi teha

Mure: Tere! Probleem nimelt selles, et erinevatel põhjustel edenes mu keskkool üle kivide ja kändude, kui viisakalt väljenduda. Asi ei olnud mõnuainetes, ega ka selles, et oleksin loll (põhikoolitunnistusel olid üle poolte hinnetest viied ja ülejäanud neljad, keskkooliülesanded polnud ka probleem, lihtsalt laiskus ja mõistmatus "milleks see kõik", sinna juurde valesti valitud õppesuund), lihtsalt keskkooli valikuga astusin ämbrisse ja kombinatsioon halvast seltskonnast ja koolireeglitest, (mis pidevalt nii õpilaste kui ka õpetajate töövõime ja närvikava proovile panid) ning tagatipuks kõrvuni armumine peale esimest keskkooliaastat tegid oma töö.

Tulemus on käes: kui just imet ei juhtu, löpetan augustis, kuid ka siis sellise tunnistusega, mida endalgi häbi vaadata, rääkimata kõrghariduse omandamisest, mida väga teha tahaksin. Aasta jääb ilmselt vahele niikuinii, kuna ülikoolid võtavad dokumente ju juulis.

Kuhu minna ja mida teha? Kas on mõistlikum see kolmepurune tunnistus vastu võtta või nüüd praegu paberid välja võtta ja kuskil otsast alata (saab seda üldse teha?). Kuskilt olen lugenud, et kursuste kaupa saab keskkooli ka järgi teha, aga vettpidavat infot selle kohta pole. Kokkuvõttes tundub jama suur olevat, ja väljapääsu ei paista praegu kuskilt. Ette tänades, Plank Ton, 18.

Dr Noormann: Õnneks on elus nagu kooliski, et on olemas ka vigade paranduse süsteem. Häda võib olla siis, kui oled vea tegemise kohast ja ajast väga kaugele liikunud. Ma soovitan vaadata ennast nagu nooremat venda või sõpra, kellele pead nõu andma. Selge see, et kõigepealt tuleb klaariks saada, mida sa üleüldse tahad SAAVUTADA. See sunnib mõtlema tulevikust. 

Kui mõtled, mida tahad TEHA, on mõte rohkem olevikust ja ummikseisust välja viia ei aita, sest tahetakse teha kiiresti kättesaadavat — teenistust (see eeldab ju lausa ajutisi või juhutöid). Ajutised asjad tikuvad olema elu kõige püsivamad asjad. Kui tead, mida tahad saavutada, tuleb teha vastavalt võimetele ja võimalustele reaalne tegevuskava. Mõne idee nimel tuleb vigade parandusena astuda ka samm tagasi — näiteks astuda täiskasvanute gümnaasiumi viimasesse klassi, et tunnistus parem välja näeks ja sellega kõrgkooli üritada. 

Väga laialt kasutusel oleva praktika järel astutakse kuhugi „puhverkooli“ — näiteks kutsekasse, milles pakutav ka mööda külgi maha ei jookse, kuid samal ajal seal elu ja oma võimalusi jälgides. Koolikorralduslikult pole see eriti aus takka kiita, kuid paljud poisid veedavadki aasta kutsekas nagu kindla tagumikukohaga elu jälgimise tribüünil ja eluplaanidega sobivate võimaluste avanedes valivad parema koha. See seletab suurt väljalangevust kutsekoolidest pärast esimest aastat. Siis oleks paras aeg ka sõjaväeteenistuses käia — kui on kindel koht, kuhu lausa seaduslikultki pärast tagasi tulla, annab kindlustunnet juurde.

Tean, et nii mõnigi samasuguste probleemidega noor otsustab asju kaugemalt vaadata ja putkab, lausa kaks kätt taskus, kusagile välismaale juhutöödest toime tulema ja elu üle järele mõtlema. Aga sedagi peaks tegema alles siis, kui mingi „tagumikukoht“ siia alles jääb, muidu tekitab tagasi tulles ja oma kohta leidmatus veel suuremat stressi. Pealegi — mida pikem aeg jääb koolipingi ja uute õppimismõtete vahele, seda raskem on taas alustada.