Ta sai kohe rohkelt vastuseid õpetajatelt, tädidelt ja onudelt, kuid lapsevanemad olid need, kes suutsid kõige veidramaid ja hirmsamaid lauseid meenutada.

Mu tütar oli umbes viiene, kui ta ütles, et ma olen parim ema, kes tal on kunagi olnud. Ma vastasin talle, et ma olen ju ainukene emme, kes sul on kunagi olnud. Tütar vaatas mind ja sõnas "ei, sa oled kolmas, aga sa oled mu lemmik!".

Kõndisin oma 2-aastasega surnuaias. Tüdruk ütleb "emme, kes see mees punase jakiga kivist maja ees on?" Ta näitas sõrmega mausoleumi poole. Seal surnuaias ei olnud peale meie kedagi. "Ta lehvitab mulle!" Tütar lehvitas talle vastu. "Ta tuleb meiega rääkima!"

Jalutasin oma 7-aastasega metsas. Seal oli äärmiselt vaikne. Täiesti suvalisel hetkel ütleb poeg "metsad nõuavad ohvrit!"

"Me kõik sureme."
"Ma tean, kallike. See on lihtsalt osa elu..."
"Sina sured homme."

Kui mu tütar oli 2-aastane, leidsime ta laua alt ühe mu abikaasa vana lasteraamatuga. Ta keeras lehti ja tegi näo, nagu keegi loeks talle raamatut ette. Ta ütles, et ta "loeb koos vanaemaga". Mu abikaasa ema oli neli aastat tagasi ära surnud. See oli vanaema raamat.

Kui mu õetütar oli 7-aastane, siis ta küsis, et miks me kõiki surnud vanaemasid pööningul hoiame. Ja siis ta naeris.

Mu ema läks teisele korrusele magama. Mu keskmine poeg küsis mult, et kas ema on õnnelik selle üle, et ta varsti Jeesusega kohtub.

Ma reisin üsna palju. Mu pojale meeldib minuga videokõnesid teha. Ühel õhtul mu 4-aastane küsis "kes on see väike poiss sinu toas, ema?". Ma küsisin, et mis mõttes. Ta ütles, et "see sama, kes su selja taga seisab."