Igal kümnendil on seltskonnas omad jutud. 90ndate teisel poolel räägiti sellest, kuidas elab aktsiaportfell ja kas poleks juba aeg Tallinna Farmaatsiatehase aktsiate alt raha välja võtta. Edasijõudnumad ütlesid, et neil on portfell repotud, mis tähendab, et aktsiate tagatisel oli võetud laen ja see paigutatud omakorda turule.

 
Selle sajandi keskel, kinnisvarabuumi aegu mainisid paljud ära, kui kallilt saaksid nad oma korteri edasi müüa. Tunti ennast rikkana ning arutati, kas osta kaater või hoopis talumaja Saaremaale.
Aastal 2010 räägivad Tallinna citys liikuvad inimesed aga õige imelikku jutu. Kas salajase jälgimise ja pealtkuulamise teel hangitud infoga saab inimese kohtu alla anda? Kas võib kasutada ka seda infot, mis koguti enne seda, kui prokuratuur salajaseks jälgimiseks loa andis? Ja kuhu kadusid arvuti kõvakettad, kus oli peal jälitusmaterjal? Kas süüdimõistvaks otsuseks piisab juba sellest, et ärimehel oli mõte äri ajada või ehitaja astus enne ettevõtmist läbi riigiametniku kabinetist ja rääkis midagi ehitusloast ja detailplaneeringust ilmse sooviga midagi ehitada ja kasumit teenida? Ja oh seda õudust, kui pisikese ametniku kohal istuv erakonna boss nagu vihjamisi ütles oma mobiiltelefoni: «Sada ja seened!» või et: «Erakonnal on veel talvekartul varumata...»
Kui ärimehed ja advokaadid räägivad vaid kohtuasjadest, kes siis tegeleb riskide võtmise, ekspordi ja kodumaise majanduse edendamisega? Kui kõik kinni panna, siis kes maksab käibemaksu, bensiini aktsiisi, sotsiaalmaksu? Muide, iga ostetud bensiiniliiter toob riigikassasse koheselt 10 krooni.
Sel suvel saabub Eestisse lõplikult ja võidukalt digitelevisioon. Mäletan üht totaalse jälgimise teemalist Inglise ulmefilmi. Seal töötasid televiisorid vastupidi - sisseehitatud kaamera edastas korteris toimuva tegevuse moraalse kontrolli komiteele.
Õnneks on veel tavalisi inimesi, tavaliste elutervete unistuste ja instinktidega. Tegin selle Kroonika jaoks intervjuu noore ettevõtja Mari Martiniga, kes tahab oma brändi Tallinn Dolls tiivul lennelda Kadrioru keldriateljeest Tokyo peatänavale. Sellele reisile kaasa võetud moekunstnikud Liisi Eesmaa ja Karolin Kuusik on nimekad. Mulle meeldib nende moto: pingevabalt ja eneseirooniaga. See on ju äriretk meeletult konkurentsitihedas maailmas, kus edu ei ole sisse planeeritav nagu käibe- ja aktsiisimaks bensiiniliitrile, pigem suur juhus ja väike ime. 
Mina isiklikult proovin muidugi mitte mööda lasta saabunud suve. Soovitan seda teistelegi, et ei peaks endale 31. augustil ütlema, et suvi jälle möödas ja isegi piknikule ei jõudnud.
 
Paavo Kangur