Me sureme lihtsalt välja, kui meilt elekter röövitaks. Miks? Sest meil pole piisavalt informatsiooni, kuidas ilma elektrita olla. Meile on õpetatud, et on vajalik teada, mis toimub näiteks Nikaraaguas või et millise mehega Britney sel kuul koos õhtustamast on käinud; kuid asjadest, mis on tunduvamalt püsivamad kui Pink’i juuksevärv või mõne poistebändi liikme unistus kosmosesse pääseda, oleme võib-olla eneselegi teadmatult õppinud mööda vaatama.

Mingem näiteks metsa jalutama. Ühel ilusal päeval nagu see on täna. Kesk metsa olles võtkem korraks aeg maha ja mõelgem, kui palju informatsiooni see tükike loodust meile pakub: linnulaul, tuhanded erinevad taimed, puud, loomade jäljed, sammal puutüvedel ja mida iganes kõike veel. Me ei oska sellest pea midagi välja lugeda. Kuuldes lindu sädistamas võime me üksnes õndsalt ohata ja mõelda, et päris kobe viisijupp on. Meil pole õrna aimugi, milline too suleline võiks välja näha, kuidas ta oma elu elab või isegi, et millist nime ta kannab. Ainus info mida üks keskmine inimene metsas ringi sammudes leiab on see, et puud on kollaseks läinud – ju siis ikka sügis on tõesti kätte jõudnud!

Vana-Kreekas oli Delfi oraakel, vaieldamatult tolle aja parim infoallikas. Kuid ta ei rääkinud nõuküsijale mitte olnud ega ka käesolevatest sündmustest vaid ainuüksi tulevikust. Ja mis kõige olulisem! – info oli alati tõene. Ma ei taha muidugi sellega väita nagu kaasajal enam paikapidavat teavet ei leiduks, kuid siiski: valdav enamus uudistest ja informatsioonist on ometigi üksnes müra.

Täna vaatab inimene televiisorist tõsieluseriaale, näiteks midagi teemal a la “üksinda asustamata saarel”. Vaatab suurte silmadega ekraani ja imestab, kuidas on ikka võimalik, et üks kena blondiin robinsonineiu kuskil võõral lõunamaisel saarel nälga ei sure, kuigi talle kolme päeva toidumoonaks on antud üksnes üks sulgedega kana. Paneb imestama ju küll, kuidas inimene seal ikka vastu peab, koos kõigi nende imelike taimede, loomade, lindude, putukate ja tont-teab-millega veel?

Mis te arvate, mida mõtleks sellist seriaali vaadates näiteks mõni 17.sajandist pärit inimene. Kas ta tunneks ka sügavat austust selliste inimeste vastu, kes on nõuks võtnud sellistele rasketele katsumustele vastu seista? Arvatavasti mitte. 17.sajandil ei surnud ükski enamvähem normaalne inimene kolme päevaga üksikul saarel nälga, isegi siis kui keegi talle mõnd kana sinna jätnud polnud.

Igal ajastul on lihtsalt omad prioriteedid, info mida peetakse esmatähtsaks. Infot kui sellist on aga alati ühepalju olnud. Inimeste jaoks liiga palju.