Kuidas sattusid “Rakett69” saatesse?

Ma olin saatest paar korda kuulnud ja see kõlas ägedalt, kuid mul endal jäi julgusest natuke puudu, et ise kandideerima minna. Üks päev tuli aga direktor pärast tunde minuga rääkima ja julgustas mind saatesse minema, meie kooli esindama, sest olin koolis silma jäänud igasugustel olümpiaadidel ja ainevõistlustel osalemisega. See oli see vajalik lüke, mis pani mind kandideerima.

Kas võit tuli lihtsalt?

Võit ei tulnud kindlasti kergelt. Päris mitmel korral tundus mulle, et kojuminek on lähedal ja see osa jääb minu viimaseks. Õnneks läks igal sellisel korral mul hästi. Ma arvan, et minu suurimad edu saladused olid hea tuletamisvõime, mille abil suutsin ka täiesti ootamatuid ja uusi probleeme lahendada ja hea meeskonnatöö — oskus saada aru, millal ma ei tea kõige rohkem või minu lahendus ei ole kõige parem ja toetuda nendel hetkedel teistele, selle asemel et suruda põikpäiselt oma ideid läbi.

Mida Rakett 69 saates osalemine Sulle andis?

Sellele küsimusele olen ma pidanud juba päris mitu korda vastama. Saates osalemine andis mulle kogemusi ja võimalusi. Võttepäevad on siiani ühed mu elu kõige ägedamad. Mitte kuskil mujal ei ole mulle antud vineerplaate, õhkmadratsit, ämbritäit vett, torusid ja tööriistakasti ning öeldud, et ehita kaal, millega saab inimest kaaluda! Nende ülesannete lahendamine oli äärmiselt lõbus.

Mis on Sinu jaoks pärast saates osalemist muutunud?


Mingis mõttes on Timothy Henry Charles Tamm juba kosmosesse jõudnud.

Peale saates osalemist avanesid mulle päris paljud uksed lahedatele võimalustele. Näiteks kutsus Mart Noorma mind tol suvel esimesse teadusmalevasse ESTCube-1 kallal töötama. Väiksena oli mul unistus saada astronaudiks ja minna kosmosesse (see unistus on tegelikult suurel määral ka endiselt!). Tänu teadusmalevale võin öelda, et mingis mõttes on Timothy Henry Charles Tamm juba kosmosesse jõudnud, kuna ka minu nimi, koos teiste meeskonnaliikmete omadega, on graveeritud meie kosmosekuubiku sisse. Samuti usun ma, et suur põhjus miks mind võeti Harvardi ülikooli vastu, oli tänu minu kogemustele Raketis ja teadusmalevas.

Õpid Harvardis, kuidas see juhtus?

Kandideerisin! Mul oli juba vast viiendast või kuuendast klassist saadik unistus minna ühte maailma parimasse ülikooli õppima. Olgu see siis Harvard, MIT, Cambridge vms. See unistus oli mul ka põhikooli ja keskkooli jooksul kogu aeg mõttes. Ma teadsin, et nendesse ülikoolidesse sissesaamiseks peab miski mind kümnetest tuhandetest kandidaatidest eristama. See motiveeris mind kooliajal võimalikult paljude huvitavate tegevustega tegelema: osalesin olümpiaadidel ja ainevõistlustel, hakkasin väitlema, asutasin paari sõbraga MTÜ, osalesin Euroopa Noorteparlamendil nii Eestis kui välismaal ja muidugi astusin võistlustulle Rakett 69 pardal. Siis kui 12. klassi algul tuli lõpuks aeg hakata ülikoolidesse kandideerima, oli raske osa juba tehtud — kogemused olid olemas.

Kuidas võrdleksid Ameerikat ja Eestit? Milliseid erinevusi oled USA ja Eesti haridussüsteemis täheldanud?

Mul on raske kommenteerida Ameerikat üldiselt, kuna erinevus oleneb sellest, mis piirkonnas sa oled ja kellega suhtled. Küll aga saan ma võrrelda enda ülikoolikogemust.
Haridussüsteemi poolest on Harvardi ja paljude teiste USA ülikoolide süsteem minu arust palju õpilassõbralikum kui Eestis. Suurim erinevus seisneb selles, et keskkooli lõpus kandideeritakse ülikooli, mitte erialale. Erinevalt Eestist, kus eriala tuleb ära valida ülikooli sisseastudes, tuleb siin teha see otsus alles teisel aastal. See küll tähendab, et bakalaureuseõpe kestab 3 aasta asemel 4 aastat, aga õpilased on üldiselt oma erialavalikuga lõpuks rohkem rahul. Mu Eestis õppivatest sõpradest väga suur hulk tulid peale esimest aastat ülikoolist ära, kuna leidsid, et nende valitud eriala ei ole siiski see, millega nad tahaksid ülejäänud elu tegeleda. See on arusaadav, kuna kuigi meie haridussüsteemi raames peame me keskkoolis väga palju erinevaid aineid õppima, ei ole siiski võimalik keskkoolis kogeda, mida tähendab näiteks arstiks või juristiks õppimine. USA ülikoolide lisa-aasta aga võimaldab kogeda neid valdkondi enne kui peab ühe välja valima. Mina näiteks astusin ülikooli sihiga õppida elektriinseneeriat, aga lõpuks otsustasin hoopis arvutiteaduse ja statistika kasuks.

Kõige paremini jäi mulle meelde üks hetk esimesel nädalal, kui meil oli ühikaga midagi infotunni sarnast ja ühikavanem alustas juttu sõnadega: "Te olete nüüd peaaegu täiskasvanud!" Minu jaoks oli see väga imelik, kuna enda arust olin ma juba viimased paar aastat juba täiskasvanu olnud.

Inimeste seas oli minu jaoks kõige suurem erinevus kooli ja ühiskonna suhtumine üliõpilastesse. Eestis hakatakse ülidselt juba kuskil 16-aastaseid noori kohtlema kui täiskasvanuid. Meilt eeldatatakse, et me saame iseendaga hakkama ja suudame enda eest otsustada. Ameerikas nii ei ole. Mind hämmastas, kuidas väga vähesed olid suutelised näiteks ise pesu pesema või süüa tegema (ja praeguseks enamus endiselt ei oska, kuna Harvardis söövad kõik tasuta ülikooli sööklates. Ühikates üldiselt ei ole isegi kokkamiseks võimalusi). Samuti küsivad paljud õpilased oma vanematelt nõusolekut mingi klubiga ühinemiseks või mingite ainete õppimiseks. Kõige paremini jäi mulle meelde üks hetk esimesel nädalal, kui meil oli ühikaga midagi infotunni sarnast ja ühikavanem alustas juttu sõnadega: “Te olete nüüd peaaegu täiskasvanud!” Minu jaoks oli see väga imelik, kuna enda arust olin ma juba viimased paar aastat juba täiskasvanu olnud.

Kas hobidega tegelemiseks on aega? Millised su hobid on?

Ikka jätkub! Praegu olen ma ülikooli robootikaklubi üks meeskonnajuhte. Minu meeskond ehitab praegu neljajalgset kõndivat robotit, mis on varustatud õhupüssiga. Me loodame roboti saada valmis, et paari kuu pärast osaleda võistlusel, kus just sellised kõndivad masinad peavad üksteisega lahinguid maha.
Eelmise aasta teisel poolel otsustasin ma esimest korda elus enda kunstilist poolt arendada, õppides kitarri mängima. Sellest on kiiresti saanud minu üks peamisi hobisid. Viimase aasta jooksul hakkasime rokkmuusikat ja -kultuuri paari sõbraga ka ülikoolis levitama, asutades Harvard School of Rock’i. Klubi korraldab regulaarseid jämm-üritusi ja ka kitarritunde. Mina vastutan klubi finantside eest.

Millised on sinu tulevikuplaanid? Kas näed oma tulevikku Eestis?

Nii-öelda ideaalne plaan oleks peale ülikooli paar aastat USAs mingisuguses tehnoloogiafirmas töötada ja kogemusi saada, siis minna tagasi ülikooli USAs ja magistrikraad ära teha. Kui see on käes, oleks paras aeg luua midagi ise ja rajada enda idufirma. Mida firma teeb, seda ei oska öelda. Küll mõni idee tuleb, mis aitaks maailma paremaks muuta. Kui firma on saanud jalad alla ja on lõpuks aeg käes lapsi kasvatama hakata, siis tahan ma tulla tagasi Eestisse. Lastest peavad saama eestlased ja loodetavasti ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlased. Mingil hetkel, kui selleks võimalus tekib, tahaksin lõpuks ka päris raketi pardale astuda ja kosmoses ära käia!

Kas jälgid “Rakett69” saadet ka tänavu? Kui jah, siis kellele kaasa elad?

Proovin jälgida küll. See hooaeg hoian pöialt oma kunagisele koolikaaslasele ja heale sõbrannale Fridale!

Vanus: 21
Suurim unistus: Käia kosmoses
Lemmikfilm: Pulp Fiction
Parim bänd: Metsatöll \\..//^^\\..//
Iidol: Elon Musk
Moto: Tasakaalukus on õnne saladus.