Jääb lootus… II

Jõudsin koju, korterisse oleks vist õigem öelda, sest seda kohta ma küll koduks ei pidanud, paar tundi enne õhtust pidu. Käisin vannis, mõnulesin kohe mitu tundi seal. Siis panin riidesse. Otsustasin kanda põlvedeni ulatuvat beeži kleiti, mis oleks sobinud igasuguse peo jaoks. Mul polnud ausalt öeldes aimugi, mis peoga on tegu.

Tunni aja pärast olin juba seal. Suure villa hoovis, basseini ääres. Palju rahvast oli. Igas vanuses. Rüüpasin tasakesi mulle kätte pistetud veini. See ei maitsnud mulle eriti. ”Tere Mary!” kõlas Morgani hääl mu kõrva ääres. Ehmunult pöörasin end ümber. ”Tere Morgan!” sõnasin ning võtsin ühe suure sõõmu veinist. Ma ei tundnud enamust neist, kes seal olid, kuid paistis, et mitte enam kauaks. Morgan võttis mu käest kinni ning hakkas mind järjest tutvustama oma sõpradele. Rääkisime just ühtede noortega, kellega ta koos töötas, kui Morgan järsku hüüatas: ”Tule! Ma tahan sind tutvustada oma parimale sõbrale.”

Peaaegu et joostes liikus ta maja klaasist lükanduste poole. ”Mark!” hüüdis ta juba kaugelt sõbra nime. Oleksin peaaegu minestanud, kui nägin selle mehe nägu. See Mark oli see sama Brad, kelle juures ma tööle pidin hakkama. ”Morg!Ja kes on see kena daam sinuga?” Mul vajus imestusest suu lahti. Nüüd teeb veel nii, et ei tunne mind ka. ”See on Maryssa ning Maryssa see on Mark.” Mark ulatas käe tervituseks, viivu pärast ulatasin oma käe vastu leides, et nii on parem.

Mark, või minu teada Brad, hakkas koos Morgani ja veel paari mehega midagi arutama. Ma lihtsalt istusin ja mõtlesin. Bänd mängis, kuid paistis, et kellelegi ei pakkunud tantsimine huvi. Algas aeglane lugu. ”Kas võib tantsule paluda?” kõlas vaikne hääl mu selja taga. See oli see pettur. Hakkasin juba ütlema, et ei tänan, kui vahele segas Morgan. ”Mine,mine Mary! Ma ei pahanda.” Nagu mind oleks see häirinud. Tõusin ja läksin koos mehega platsile. Mees libistas oma käed ümber mu piha ning tõstsin vastumeelselt oma käed ümber ta kaela. Lasksin tal tantsu juhtida. Tuli välja, et ta on väga hea tantsija. Tundsin ta odekolonni lõhna. Paistis, et ta pole mees, kes endale pool pudelit peale kallab.

Tants lõppes, kuid mees ei lasknud mind ikka veel lahti. Proovisin eemale tõmbuda. Kuid mees hoidis minust liiga tugevalt kinni. Lõpuks lasi ta minust lahti. Tänasin teda tantsu eest ja pöördusin hakates minema Morgani juurde, kuid mees haaras mu õlast. ”Ma tahaksin sind paremini tundma õppida.” Ma pöörasin end tema poole, kuid ei öelnud midagi. ”Kuidas siis jääb?” kordas ta oma küsimust. Vaatasin maha tahtmata ikka veel vastata .”Ma ei tea,” vastasin ja sammusin eemale .Ma ei teadnudki. Ühel ajal vihkasin seda meest ja ta meeldis mulle ka. Palusin Morganil endale takso kutsuda. Kümne minuti pärast olin teel oma korterisse. Mõtlesin päevasündmustele uskumata, et ühe päeva jooksul saab nii palju juhtuda.

Kuid tänane päev näitas, et saab.

Loe edasi