MINU ESIMENE KURITEGU

See juhtus 1990. aastal, üheteistkümneselt. Minu esimene kuritegu. Esimene on eriline, see jäi detailideni meelde.
Varastasin 2000 rubla. Kaks tonni oli tollal kõva kush*. Võrdluseks niipalju, et minu ema, kes siis televisioonimajas töötas, sai kõigest paar sotti palka. Tulin varguseideele täiesti ise. Sõpru, kes mulle halba eeskuju oleksid andnud, ei olnud. Käisin vahel ühe tuttava poisi eramus mängimas. Teadsin, et kuti vanematel on suur hulk sularaha ning kus see punane rahatähtedest pungil plastikmapp asub. Me elasime sel ajal veel hästi ja mul polnud seda raha absoluutselt tarvis. Ometi tekkis tahtmine teada saada, mis tunne on varastada. Minu jaoks oli sel romantiline alatoon.
Pidasin kurja plaani. Kükitasin selle maja lähedal onnis ja jälgisin, kuidas kogu pere maale sõidab. Mäletan erutust, mis mind valdas: magus-külm adrenaliinilaeng jooksis mööda selga alla. Mind valdas küll kerge hirm, aga sain sellest üle. Teadmine, et varsti kuulub punane mapp mulle, oli hirmust tugevam.
Õhk puhas, ronisin onnist välja ja kõndisin majaukse taha. Võti asus ukse kõrval elektrikapis – iga varga unistus. Hetkega leidsin end toast. Tormasin trepist üles teisele korrusele ja, punane rahamapp tugevasti kaenlasse surutud, põgenesin kuriteopaigalt. Sulgesin ukse ja panin võtme tagasi. See oli nii neetult lihtne! Olin joovastuses ja enda üle uhke. Ma tegin seda! Sain enda arvates hakkama millegi suure ja tähtsaga. Uskusin, et see muudab mu elu ja tõsi ta oli. See päev lõi mu tulevikul jalad alt. Mäletan, kuidas noor süda sees tagus, kui õnnelik ma olin! Mäletan kõike, nagu juhtunuks see eile. Iga kümne-, kahekümneviie- ja sajarublaline, mille mapist nähtavale tõin, jättis kustumatu jälje. Aeg seisatas ja mina koos sellega. Olen hiljem korduvalt sellesse neetud hetke tagasi kerinud, pausinupule vajutanud ja mõelnud, mis kõik oleks võinud teisiti minna, kui see raha võtmata jäänuks. Päris kindlasti ei kirjutaks ma siis Soome vanglas praegu neid ridu.
Alates sellest päevast ei olnud minu jaoks enam tagasiteed. Olin alustanud mängu, mida ei saa võita, kuid nagu ütles sõber aastaid hiljem: „Mängida võib ju ikka!”

Oli aasta 1991. Elasime emaga Mustamäel. Isa Maki kandis jälle Murrus karistust. Mamps oli hakanud jooma. Seda oli ka varem ette tulnud, aga nüüd oli asi täiesti käest ära, ilmselt isa pärast. Meil emaga polnud nüüd enam peaaegu kunagi raha, sest mamps valas kõik kõrist alla. Ema austuseks tuleb siiski öelda, et päris nälga ta mind ei jätnud. Mingi supike oli alati laual. Minul aga olid siis juba oma ambitsioonid ja supilurr nende hulka ei kuulunud. Vaatasin ise, kuidas hakkama sain, ja tegin tutvust kohaliku pätibandega.
Enamik neist olid minuealised poisid, kodust jooksus või lastekodulapsed. Ühinesin poistega ja varastasin, nagu poleks homset. Asjad kadusid rõdudelt, keldritest ja riidehoidudest, kuhu iganes saime oma pisikesed sõrmed taha ajada. Käisin neljandas keskkoolis ja paugutasin* seal täiega. Panin stabiilselt rotti* õpilaste toidurahad. Varastasin kokku hunniku taskuarvuteid ja elektronmänge, sekka mõned koolikotid ja tossud. Lühidalt öeldes olin eriline väike tõbras. Mõnikord, kui vahele jäin, kutsuti mamps kooli ja mind ähvardati välja visata. Siis kurtis ema südantlõhestavalt: „Raske on tänapäeva üksikemal last taltsutada!” Minul jooksis see jutt alati mööda külgi maha ja järgmisel päeval kordus kõik.
Mind ja pinginaaber Urmast vihati koolis. Urmas oli samuti raske juhtum. Isa suri tal raskesse haigusse, emal aga polnud lootustki poisi äkilise ja ettearvamatu iseloomuga sammu pidada. Urmas tümitas peaaegu kõiki ettejuhtuvaid õpilasi. Massiivne kehaehitus võimaldas tal taguda endast vanemaidki poisse. Mina ja Urmas olime sõbrad – väntsutasime ajaviiteks kaasõpilasi ja tegime tunni ajal suitsu. Ükskord kaanisime rindu pudeli punast veini „Rubiin”. Lõpuks visati meid üldsuse rahuloluks koolist välja, kuigi hoopis teise asja eest.
Meie mataõps juhtus nimelt olema õudne jorss, kelle lemmiktegevus oli õpilaste tagakiusamine. Tüdrukuid sikutas ta juustest, poisid said seljal ja sõrmedel tunda jämedat joonlauda. Terve klass kartis matatundi nagu tuld ja õpilased jäid sageli enne tundi „haigeks”. Meid Urmasega õps üldiselt vältis, kuid seekord ajas ta midagi sassi ja virutas mulle joonlauaga sellise laksu vastu turja, et ma valust oiatasin. Siis tundsin, kuidas rinnust kerkib täiesti uus tunne. See oli metsik raev ja valust kordades võimsam. Mul läks silme eest mustaks ja tahtsin õpetaja mättasse lüüa. Jooksin ja haarasin kapist kaks põrandaharja, ühe endale ja teise Urmasele. Klohmisime õpsi sel pärastlõunal päris normaalselt kreeni ja lõime talle prillid näkku kinni. Sellise jama peale pandi meile muidugi lauad alla*. Hiljem kuulsin, et mataõps muutus pärast intsidenti väga viisakaks. Ema korduvatele palvetele vaatamata ma aga kooli tagasi enam ei läinud.
Emal oli peas midagi paigast ära. Ta jõi palju, peaaegu iga päev, ja nägi siis vaime ja viirastusi. See vaimudevärk oli omajagu kõhedusttekitav teema. Ühel ööl ärkasin elutoast kostuva jutukõmina peale. Arvasin, et meil on külalised, ja läksin vaatama. Avasin vaheukse – ema istus valgustamata toas diivanil ja suhtles mingite kujuteldavate tegelastega! Ema oli neile ka kohvitassid lauale toonud ja nägin, et seal on kohv sees. Mamps selgitas, et tal on külas kaks vaimsõbrannat, kes püüavad teda meelitada aknast välja hüppama. Siis saavat ta nendega igavesti koos olla. „Ära muretse,” lausus ema. „Ma pole nii rumal, et sellise konksu alla neelan. Räägin nendega ainult juttu!”
Ema polnud kaugeltki enam endine. Ta kaotas tihti asju ära ja süüdistas siis mind alusetult. Kord kadus mampsil rahakott. Pärast kahepäevast sõimamist leidis ta selle supipotist üles, kuhu ta oli selle minu eest peitnud.
Paranoia hakkas vaikselt mullegi külge. Ühel päeval sõitis mu noor katus ära ja ma peksin meie Mustaka korteri täiega sassi. Lammutasin suurema osa mööblist pilbasteks, lõhkusin raamaturiiulid ja pildusin raamatud tuppa laiali. Seejärel astusin läbi jäälilledega ukseklaasi. Jalahaavast purskas seintele veri. Mul pole aimugi, miks ma nii tegin. Ema vaatas etendust hirmunult pealt ja kutsus psühhogrupi. Mind joosti maha* ning süstiti rahustavat paska täis. Sõit läks hullerisse, kus tehti põnevaid teste ja esitati haigeid küsimusi, kuid igale debiilsele küsimusele, nagu mul on elus korduvalt rahuldus näha olnud, leidub alati vähemalt sama debiilne vastus. Näiteks uuris arst, kelleks tahan suureks kasvades saada. „Gangsteriks!” põrutasin raevukalt. Sellega küsimused ka lõppesid. Mind visati tänavale põhjusel, et ravile võetakse vaid psüühiliselt haigeid isendeid. Mina olin kitlite arvates veel täiesti okei. Hilisemas elus pole mul olnud au selles tähtsas asutuses viibida.