JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 5: eurobandiit

Terve nädala jooksul saab ainult Delfi Publikus lugeda valitud palu peatselt poodidesse müügile saabuvast skandaalsest autobiograafilisest kriminaalromaanist "Täie rauaga!" (kirjastuselt Tammerraamat), mille autor on hetkel Soomes kullassepaäride röövimise eest vanglas istuv Margus Pikhof. Kokku 7 päeva ja 7 peatükki!

LOE LISAKS: JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 1: halva märgi all sündinud ja  JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 2: minu esimene kuritegu ja  JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 3: ultimaatum ja JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 4: kuritegelikus stiilis

EUROBANDIIT

Suhtlesin tuttavatega, kes korraldasid juveelirööve Itaalias ja Prantsusmaal. Nad rääkisid, et keset Euroopat asub heas asukohas rikas ja turvamata kellapood ühekordse ukse ja uksekellaga. Operatsiooni üksikasjad olid välja töötatud. Kui nõustusin poodi oma jõududega tühjendama, siis lubati info protsentide eest üle anda. Asja õnnestudes pidin poistele viskama 25% tuludest. Pakkumine oli mõistlik ja ma ei saanud keelduda.
Esimene takistus oli stardikapital. Ei saa ju, kaks kätt taskus, Euroopasse rammima tuisata. Vaja oli varustust, autot, söögi- ja ööbimisraha. Leidus sõber, kes nõustus riskima. On olemas pätimaailma riskiinvestorid, kes oma raha selliste operatsioonide alla panevad.
Rull oli seega olemas ning nüüd jäi üle vaid tiim sebida. Vajasin vähemalt kahte meest, kes läheks peale. Mina pidin autot juhtima. Mul oli selleks otstarbeks uus ID-kaart ja juhiload.
Mu valik jäi pidama kahel vanal tuttaval, kes olid sarnaseid asju varemgi teinud ja keda sain usaldada. Kutsusin tüübid restosse ja meelitasin teema peale. Rääkisin, et asi on lihtne. Hops sisse, hops välja. Vahelejäämise oht: minimaalne. Pappi tilgub nii, et vähe pole.
See viimane punkt saigi otsustavaks. Mõlemal tuttaval oli arvete ja liisingute maksmisega probleeme. Kõhukas rahasüst ei tee kellelegi liiga. Tahtsin veel vaid infos isiklikult veenduda, sest rääkida võib ükskõik mida, aga oma silm on kuningas.
Järgmise päeva lõuna paiku istusingi lennukis. Smuugeldasin end edukalt vale ID-kaardiga peale. Mõned tunnid hiljem maandus õhulind valitud sihtkohas. Läbisin tolli, võtsin takso ja sõitsin kesklinna.
Kellapoe leidmine ei valmistanud mingeid raskusi. Sikutasin suvalise baari pelleris pähe parukarendist laenatud heleda juuksepahmaka ja surusin mütsi silmini. Peeglist vaatas vastu tundmatuseni muutunud feiss.
Suundusin kellapoodi. Uks avati peaaegu kohe, kui nupule vajutasin. Järelikult tundsid müüjad end vabalt ega kahtlustanud, et võidakse rünnata. Mida neil nii väga karta oligi – pood asus politseijaoskonna lähedal.
Kõndisin aeglaselt üksikute klientide vahel, hoides peos roosikimpu. Uurisin vitriine mõõduka huviga ja vaatasin kohati randmekella, justkui midagi võrreldes. Mõni ajanäitaja oli seal uskumatult kallis, lausa luksauto hinnaga.
„Hei,” pöördus üks kolmest müüjast minu poole, vadistades võõras keeles.
Ma ei tahtnud näidata, et olen välismaalane, ning raputasin lihtsalt pead. Polnud mõtet valvsust äratada.
Poes valitses täiesti vaba õhkkond. Müüjad jutlesid ja naersid. Viskasin veel pilgu sinna-tänna ning jäin nähtuga rahule. Lahkusin käega hüvastijätuks viibates.
Nüüd oli kõik vaid aja küsimus. Tänav tundus rahulik. Mingeid varjatuks jääda üritavaid eradetektiive, keda rikkad poeomanikud vahel rahva sisse sokutavad, silma ei hakanud. Läheduses asuv politseijaoskond jättis mind täiesti külmaks – nad ei jõua eluilmaski reageerida. Silmasin ka politsei jalgsipatrulli möödumas. Pohui, nende liikumine oli hästi jälgitav.
Kuigi tegu oli südalinnaga ja rahvast palju, asus objekt kangialustega ülekülvatud ahtakesel kõrvaltänaval. Põgenemine siit oli lapsemäng. Jalutasin kogu piirkonna läbi, et detailid meelde jätta, ning ostsin linnakaardi. Tegu oli ehtsa röövli unelmaga.
Pärast hotellis veedetud unetut ööd lahkusin lennujaama ning juba samal õhtul arutasime kolleegidega Eestis plaani üksikasju ja panime rollid paika. Vajaliku varustuse (paukpadrunitel töötav revolver, parukad ja teemariided) kokkuajamine võttis nädalapäevad. Sõbra firmast laenasin automaatkastiga mahtuniversaali.
Sõit venis pikaks. Kolme ööpaevaga jõudsime sihtkohast 100 kilomeetri kaugusel asetsevasse väikelinna. Puhkasime mõned tunnid ja kihutasime metrooga kesklinna. Ma ei tahtnud Eesti numbritega vilgutada, sest politsei jaoks on Eesti numbriga auto välismaal kõrge riskiteguriga. Näitasin kaaslastele kätte poe ja ka põgenemisteed ning paiga, kus ma neid autoga ootan. Panin tähele, et õhtusel ajal oli tänavatel palju politseipatrulle, ning seega tuli pealeminek keskpäevaks sättida.
Öö saatsime mööda pisikeses motellis. Võtsin valedokumendiga kolmese toa ning teised tulid hiljem järele kui külalised. Muidu oleks tulnud liiga palju andmeid maha jätta.
Hommikul tundsin end fantastiliselt. Üheteistkümne paiku registreerusime hotellist välja. Olime viimase tunni pühendanud toa sõrmejälgedest puhastamisele. Varsti parkisingi auto positsioonile ja kaaslased sättisid end valmis.
Järsku ütles Keiu kaame näoga: „Mehed, mina ei suuda seda teha.”
„Misasja?”
„Röövida. Ma räägin tõsiselt. Kõhus keerab ja üldse...”
Ma kihvatasin. Kes salliks inimest, kes alles teema peal avastab, et see pole tema amet. Kahjuks olen seda liigagi tihti näinud.
„Miks sa siis üldse tulid?”
„Arvasin, et suudan, aga ma tõesti ei saa hakkama. Andke andeks, poisid.”
„Okei, sõita suudad?”
„Ma arvan küll.”
„Sa arvad?”
„Suudan ikka.”
Raalisin kogu ajumahuga.
„Davai, ma teen töö ise ära. Sa kobi rooli taha.”
„Ise lähed või?”
„Muud ei jää üle – poes on palju müüjaid, üks mees ei saa seal hakkama.”
Keiu ronis esiistmele, mina istusin taha. Sikutasin paruka silmini ja toppisin kotti kopsaka sepavasara. Väljusime autost ning jalutame läbi kangialuste. Süda tagus, aga olin endalegi ootamatult rahulik. Ei mingit paanikat. Täiesti tavaline mees kõndis kotiga kümnete endasarnaste seas. Ronald loivas mu kannul. Tema roll oli revolvri abil poes kontroll haarata. Ronald pidi mulle kindlustama 60 rahulikku sekundit, et kellad kokku korjata. Kauemaks poodi jääda ei saanud. Hetk enne kui poeukseni jõudsime, sisenes sinna paljuliikmeline turismigrupp. See oli hea. Kui müüjad on relvastatud, siis ei julge nad klientide elu ohtu seada. Tegelikult ei tohi müüjad üldse mingit vastupanu osutada, aga see pole kahjuks reegel. Inimesed on ettearvamatud.
Vajutasin nahkkindas sõrme enesekindlalt kellanupule ja uks avanes hääletult. Poetasin uksemademele kimbu ajalehti, et uks ei sulguks.
Astusin poodi. Oh sa juudas: pood oli rahvast täis. Kolm-neli klienti seisid peavitriini ääres, kus kaks müüjat neile midagi demonstreerisid. Ronald oli kuhugi kadunud. Liikusin automaatselt edasi. Pauh! Sepavasar maandus keset peavitriini. Purunenud klaas paiskus poole meetri kõrgusele õhku. Rahvas ja müüjad tõmbusid hirmunult kössi. Põmaki! Teine vitriin lendas laiali. Haarasin alustelt kellasid ja toppisin need täiskiirusel kotti. Silmanurgast nägin, kuidas rahvas vahib mind, suud ammuli. Kõik seisid, keegi ei ütelnud sõnakestki. Ma ise samuti mitte. Ladusin vaikides kelli kotti, nagu oleks see kõige tavalisem asi maailmas.
Lahkusin poest. Kohe poe nurga juures komistasin revolvrit käes hoidva Ronaldi peale.
„Mida sa teed? Jookse!”
Ronald vaikis, kuid täitis käsku, aidates mul rasket kotti tassida. Läbime rutuga kaks kangialust. Tõmbasime käigupealt joped seljast ja parukad peast. Valasin riided prügikasti alla valmis pandud süütevedelikuga üle ja pistsin põlema. Kümme sekundit hiljem istusime kõik autos. Keiu vajutas järsult gaasi.
„Ära nussi ajusid! Sõida normaalselt! Ronald, kuhu sa jäid? Miks sa poodi ei tulnud?”
„Lõin vedelaks...”
„Reetur oled!”
„Anna andeks!”
Mul tekkis tahtmine tüübile vastu pekki anda.
„Mis siis, kui mind oleks rünnatud?”
„Mh-mm...”
Nii juhtuski, et ma ei sooritanud mitte röövi, vaid hoopis varguse. Tehniliselt pole tegu rööviga, kui ei kasutata relva ega vägivalda. Mul oli lihtsalt ropult õnne, et kliendid ega müüjad vastu ei põtkinud. Viie minuti pärast pöörasime maanteele, politseist polnud jälgegi.
Kokkuvõttes läks reis õnnelikult, ent õppisin ühe asja selgeks: meeskond on väga tähtis! Lontkõrvadega pole mõtet teema peale minna.
Kellade turustamine võttis kaks päeva. Tuttava tuttav Venemaalt sõitis Jõhvi, kus tehing aset leidis. Sain kellade originaalhinnast 25%, mis on tavaline taks. Mulle tekkis pisike hunnik raha, mille peitsin tuttava keldrisse.