JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 6: möll Tartus

Terve nädala jooksul saab ainult Delfi Publikus lugeda valitud palu peatselt poodidesse müügile saabuvast skandaalsest autobiograafilisest kriminaalromaanist "Täie rauaga!" (kirjastuselt Tammerraamat), mille autor on hetkel Soomes kullassepaäride röövimise eest vanglas istuv Margus Pikhof. Kokku 7 päeva ja 7 peatükki!LOE LISAKS: JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 1: halva märgi all sündinud ja  JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 2: minu esimene kuritegu ja  JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 3: ultimaatum ja JÄRJEJUTT:Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 4: kuritegelikus stiilis ja JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 5: eurobandiit

MÖLL TARTUS

Tulin nädalavahetuseks Tartusse Rommile külla. Mulle oli hakanud see nunnu üliõpilaslinnake täitsa meeldima ning kolistasin viimasel ajal tihtilugu Tartu ööklubides. Tartu klubid ei olnud nii närvilised kui pealinna omad.
„Tule, jämmime mööda klubisid,” oli Romm öelnud. Miks ei, mul polnud nagunii targemat teha. Tallinna sõpradest olid vaid Varas ja Raks alles jäänud. Hüppasin autosse ja kihutasin Tartu suunas. Poolel teel selgus, et olin sularaha koju teiste pükste taskusse jätnud, mis tiirlesid juba tunnikese pesumasinas. Neetud küll! Ega’s midagi, tuli esmaspäevani ilma klotsita elada. Helistasin Rommile ja kurtsin muret, aga tema vaid naeris: „Ära muretse raha pärast. Peaasi, et sa ise kohale tuled.”
Rommile meeldis sõpradele välja teha. Raha kiires lendulaskmises said talle vähesed vastu, kuid tema tõeline kirg oli mõttetuid kaklusi algatada. Selles oli mees eriti andekas. Kaine peaga oli Romm sõbralikkus ise, aga nii kui pool liitrit sisse tõmbas, hakkas kohe ohvrit otsima.
„Ma ei saa sinna midagi parata,” kurtis ta, „mulle lihtsalt meeldib kakelda.”
Viimastel aastatel oli Romm Tartu klubides massiliselt intsidente tekitanud. Sel põhjusel ei pääsenud ta enam paljudesse klubidesse sisse – kõikjal olid keelud peal. Romm luges päevi ja tunde, millal üks või teine keeld läbi saab. Ta käis klubide ukse taga mangumas ja anumas, lubades korralik olla – lasku teda vaid sisse. Aastavahetusel üritas ta jõuluvanakostüümi maskeerunult Atlantisesse rammida, aga tunti uksel ikkagi ära. Mõnikord Rommil joppas ja mees lubati tutvuse kaudu pidutsema, ainult turvad jõlkusid siis sabas justkui hagijad. Tüübil hoiti silma peal, aga tihti ei olnud sellestki tolku – Romm suutis ikka mingi jama kokku keerata. Mul omalgi oli tükk tegu, et Rommi viha taltsutada. Õpetasin talle ükskord rumala peaga Tai poksi küünarnukilöögi. Romm läks kohe käima: harjutas pool õhtut klubi peldiku peegli ees ning läks ja lõi siis mingil jorsil hamba suust välja! Lasime sealt siva jalga.
„Miks sa seda tegid?” nõudsin vihaselt.
Romm laiutas käsi: „Ma arvan, et ta oli ise süüdi.”
„Ahah, kindla peale! Mis me nüüd teeme?”
„Lähme minu juurde pidu panema,” pakkus Romm. „Mul on ainult naine kodus.”
Oligi nii. Kena Võru juurtega tütarlaps tegi meile teed ja pakkus roogasid. Avastasin uue kutsumuse DJ-na, lastes öö otsa Youtube’ist lugusid. Siis hakkas nalja saama.
Suitsetasime verandal mõnuga kanepit. Kell võis olla umbes viis hommikul, kui äkitselt hakkas ammuma Rommi vanaaegne lehmakujuline telefon, ikka muu-uu ja muu-uu...
„Kurat küll, kes see lojus nii vara helistab,” raevutses Romm. „Siin üritavad inimesed pidu panna.”
Romm lülitas telefoni valjuhääldi peale.
„Ja-ah, perekond Romm kuuleb?”
Kõlarist kostis karjumist: „Sa igavene tõbras, mölakas, alatu värdjas! Miks sa seda tegid?”
„Tegin mida?”
„Lõid mu hamba puruks!”
Romm turtsatas naerma ja mina samuti.
„Ah see oled sina. Ma juba kartsin, et midagi on juhtunud. Muide, kes sulle mu numbri andis?”
„See pole oluline! Ma tahan, et sa mu hambaravi kinni taod.”
Romm hakkas itsitama: „Kas sa arvad, et ma olen mingi hambahaldjas või?”
„Maksa kinni või muidu tuleb suur jama!”
„Okei. Palju klahv maksab?”
„Ma ei tea täpselt.”
„Mina ka ei tea, ega ma stomatoloog ole.”
„No oma kümme tuhat tuleb ära.”
Uus naerupahvakas meie poolt. Teadsin, et Romm võib hamba iga kell kinni maksta, kui tahab.
„Misasja!” röögatas Romm. „Nii odav vidin ongi või? Kas Rimis on hullud päevad, millest ei ole mulle teatatud? Ma võtan kollased kilekotid näppu ja lendan kohe lahingusse. Tead, mis: kui hambad tõepoolest tänapäeval jõuluküünaldega samas hinnaklassis on, siis tulen ja taon sul ka ülejäänud klahvid sisse.”
Mees jäi hetkeks vait. Solvus.
„Tõbras, ära arva, et ma sind üles ei leia! Sa oled siin linnas kuulsus, peaaegu kõik tunnevad sind.”
„Okei,” sõnas Romm, „ära nüüd keema mine. Ütle parem, kuhu sõita, ja ma toon raha kohe ära pluss saadan su hommikul tuttava hambaarsti juurde. Kuidas see kõlab, ah?”
Mees rahunes.
„Olgu nii. Veerand tunni pärast Statoilis näeme.”
„Tšau-bljäu!”
Romm virutas toru hargile.
„Davai, Pikk, lendame peale. Muidu see hull paneb tõesõna avalduse sisse.”
Suitsetame Statoilis auto kõrval kanepit, kui järsku pöörasid kummivilinal teelt sisse kaks autot, üks neist Falcki kirjadega.
„Mis kuradi sitt see veel on?”
Autodest ilmusid kapid, kelle nägudest oli kohe näha, et bandiitidega küll tegu ei ole. Ise seitsmekesi, aga värisesid justkui asfaldilõhkujad. Ja mis selgus: nad kõik (hambamees kaasa arvatud) olid turvamehed! Romm koukis raha lagedale, aga hambamees tegi vea. Ta tunnistas üles, et on juba politseisse avalduse kirjutanud. Lubas hommikul tagasi võtta.
„Hee, nii küll ei lähe,” muigas Romm. „Meie riigis ei saa avaldusi tagasi võtta. Ja mille eest ma sulle siis maksan? Edu raha kohtu kaudu välja nõudmisel!”
Kuna turvad kakelda ei tahtnud ja ka midagi tarka vastuseks ei andnud, istusime autosse ja kaapisime minema. (Hiljem maksis Romm hamba igaks juhuks ikkagi kinni.)
Õhtul läksime kohalike ärikatega Atlanti. Romm pidas end seekord viisakalt üleval. Pulli sai kõvasti. Meie lauda trügis tuntud rokimees – lunis nähvi* ja jagas neidudele autogramme. Sellised vennad ikka põletavad elu, nii et meri põlvini.
Varsti hakkas igav ja läksime edasi Tallinna klubisse. Seal alles hakkas nalja saama. Mul tekkis konflikt värske raskekaalu karate maailmameistriga. Ma isegi ei mäleta, millest asi alguse sai, sest mõlemal oli taht viltu. Hakkasin vist tema peal Tai poksi viskeid demonstreerima ja läks maadluseks. Heitsin karatisti kardinatesse ja need kukkusid alla. Vastutasuks tõugati mind läbi puust vaheseina, nii et pilpad lendasid. Tulin tagasi, haarasin meistri valuvõttesse ja paiskasin selili. Olen juba ammu täheldanud, et madistan paremini, kui olen pisikese auru all. Me ei löönud üksteist kordagi, tegu oli poolsõbraliku kähmlusega. Mina kontrollisin end ja tema samuti. Siis surusime kätt ja jõime koos viinakokse. Maksin nii õnnetu vaheseina kui ka kardinad kinni.