...Kate? Ma täpselt ei saanudki aru, miks ta nii tegi. Kartsin hullult. Jälgisin teda suurte silmadega liikumata. Ta vist ei teadnud, et ma kardan ehmatamist väga.
K: "Haha, kas sa ei saanud aru, et see on nali?"
Ma ei vastanud midagi. Istusin maha ja jäin mõttesse.
K: "Kas kõik on ikka korras?"
B: "Mhm, ma vist ei maininud, et ma ehmun kiirelt ja põhimõtteliselt kõige peale."
K: "Anna andeks, ma üritan järgmine kord meeles pidada."
B: "Kus Jennifer on?"
K: "Ma tulingi sinult küsima. Kas me peaks teda otsima minema?"
B: "Proovime kõigepealt helistada."
Proovisime, päris mitu korda, kuid ühelgi korral Jennifer telefonile ei vastanud. Arutasime, kust me teda otsima peaks. Arvasime, et käime kõigepealt ühika läbi, siis kooli ja peale seda lähedal asuvas kohvikus. Kusagil nendes peaks ta ikka olema. Ja kui ei ole, siis mõtleme edasi. Hakkasime minema. Jesper tuli vastu. Küsis meilt, et miks me nii murelikud oleme, küsisime kohe vastu, et ega ta Jenniferi näinud pole. Ta raputas pead. Lisaks ütles ta, et ta võib aidata meil teda otsida. Võtsime hea meelega abi vastu, ning asusime ühikat läbi vaatama. Kolmekesi läks meil päris kiirelt. Jennifer ei ole ühikas. Nüüd läksime kiire sammuga kooli. Teadsime väga hästi, et hetkel ei ole veel muret, sest ta on olnud 4 tundi ära, aga telefonile mitte vastamine hirmutas veidi. Huvitav, koolis teda ka ei olnud. Jäime rahulikuks, sest teadsime, et Jennifer tuleb tagasi. Kohvikust me teda ei leidnud. Jäimegi sinna, sest kõik tahtsid süüa. Võtsin päevamenüüst püreesupi. Üllatavalt hea. Suundusime tagasi. Tänasime Jesperit, et ta meid aitas. Ta ütles, et pole tänu väärt. Lehvitasime, ning läksime Kate'iga oma tuppa. Pisike lootus oli, et Jennifer on seal, aga ei. Kate ütles, et ta läheb ära. Tore, jälle üksi. Võtsin Miaga ühendust, kas ta tahaks kokku saada, aga tal on juba plaanid tehtud. Lähen õue. Õues ilus ilm, ei tea kui kauaks, sellepärast ongi mõtet minna. Pargist läksin matkarajale, mis pidavat umbes 7 kilomeetrit pikk olema. Saabki pead tuulutada ja värskes õhus olla. Seal on nii kena loodus. Mul on nii hea meel, et sain sellise võimaluse olla Londonis terve aasta. Õues hakkas juba pimedaks minema. Õnneks oli matkarada kohe läbi ning sain ühikasse tagasi minna. Panin enda asjad homseks valmis. Kate oli ka seal, aga Jennifer endiselt mitte. Läksime magama, sest Jennifer telefonile ei vastanud. Öösel kuulsin kolistamist. Panin öökapi tule põlema. Leides sealt Jenniferi, kellega ei olnud ilmselgelt kõik korras. Äratasin Kate'i ka üles. Proovisime küsida Jenniferilt, et mis juhtus, kuid ta ei vastanud. Ta oli millegi peale pahane. Vahetas lihtsalt riided ja läks magama. Vaatasime Kate'iga üksteisele otsa, proovides aru saada sellest, mis just juhtus. Ei teinud sellest välja, ning läksime tagasi magama.
*HOMMIK*
Vastik. Nii külm on. Raske on üles ärgata. Kate oli juba üleval, Jennifer mitte. Sain kuidagi püsti, panin end valmis. Kool algab poole tunni pärast. Jennifer pole endiselt üleval. Üritasime teda üles saada, kuid ta pani padja üle pea ning keeldus kooli tulemast.
B: "Mida me teeme?"
K: "Ma ausalt ei tea. Lähme lihtsalt kooli, kui ta ei taha tulla, siis ta ei tule. Proovime peale kooli teada saada, mis tal juhtus."
Nõustusin.
Koolis ei toimunud mitte midagi, kui igav. Saime õpikud ja tutvusime õpetajatega, muud midagi. Saime kooli ees Kate'iga kokku. Ruttasime kiirelt ühikasse, leides meie toast tühjuse. Jennifer oli jälle ära läinud. Istusin voodile, ning ohkasin.
B: "Mis me nüüd teeme?"
Kate ei vastanud. Tõusin püsti. Laua peal oli midagi...