Jõulukarussell

Kohe-kohe on käes jõulud. Raekoja platsil särab kuusk. Linn on ehitud, poodide akendel väänlevad päkapikud. Isegi lund hakkas sadama. Idüll missugune.

Kui ma poleks vaid mõni aeg tagasi juhtunud lugema üht kurba artiklit, inimeste kohta, kes töötavad kaubamajades ja peavad iga päev hommikust õhtuni jõululaule kuulama. Arusaadavalt pole nad just need inimesed, kes õhinal jõule ootaksid.

See viis mind aga mõttele, et ka minu ümber on palju inimesi, keda jõulud pigem häirivad, kui rõõmustavad. Millest küll tuleb selline negatiivne meelestatus?

Arvatavasti sellest, et jõulud on muutunud väga kommertslikuks. Jõulukingid, jõulufilmid, jõulumuusika, isegi jõulutee ja kindlasti veel palju palju jõuluasju on kõik tehtud selleks, et meil tekiks jõulumeeleolu. Iseenesest väga armas mõte, kui me vaid ei näeks selle taga lihtlabast plaani rumalad inimesed aina rohkem ja rohkem tarbima panna.

Mõned meist müttavad mööda linna, otsides ilusamat ja soodsamat jõulukuuske. Mõned, õigemini päris paljud, teevad jõululaupäeval veel viimaseid kingipingutusi, et jahilt rampväsinuna tagasi jõudes endale vanduda, et järgmisel aastal alustab ta jõuluostlemist juba oktoobris.

Ning SLÕhtuleht avaldab aegsasti nõuande, kuidas jõulumasendusega toime tulla. Samas pasundatakse miljonist eri suunast igal hetkel: jõulud on õnne-rõõmu ja rahu aeg! Naudi seda koos perega! Kauneid pühi! Paistab, et tegu on kõige vastuolulisema tähtpäevaga, mida kalendrist leida võib.

Kurb on vaadata, kuidas inimesed on asetatud justkui karussellile ja sellele muudkui hoogu juurde lükates muudetud kiirustavateks ja närvilisteks olevusteks, kellele isegi teistele rõõmu valmistamine on muutunud tüütuks kohustuseks. Ma arvan, et on aeg karussellilt maha astuda. Ja vaadata, kuidas akna taga sajab lund. Muidugi on tore vahepeal ka piparkooke näksida ja kinke avada, kuid see ei peaks olema kõige olulisem.

Ärme ole küünilised. Kui te olete koos inimestega, siis tõenäoliselt need inimesed armastavad teid. Kui olete üksi, siis olete kindlasti inimesega, kes teid armastab. Kui rabelemine on läbi ja lõpuks (olgu otseses või ülekantud tähenduses) kuuse alla maha potsatatakse, siis unustage ära kõik need plastpäkapikud, jõuluallahindlused, kingimured, veidi kõrbenud kapsad (aga ülejäänud söök oli ju suurepärane!), jõulupaanikas tekkinud tülid ja sõnelused ja saamata jäänud Coca-Cola päkapikud.

Katsuge sopistada oma südames üks nurgake sellele, mis teie jaoks jõuludes on ilusat ja tunda end iseendaga hästi. Ja kui jõuludes üldse midagi ilusat ei ole, siis tühja nendega. Võtke riiulist üks mõnus juba loetud raamat ja lugege uuesti. Olgu see kasvõi “12 kinki jõuluvanale”, “Aino muna” või “Barbie ja Pähklipureja”.