Maal värskes õhus veedetud päevast ergud, asusime Anne Veesaarega autos hundiisuga kaasavõetud võileibade kallale. Anne on hämmingus, kuidas sel suvel kahasse Helgi Salloga mängitud etendus «Head ööd, ema!» sääraseks vaatajamagnetiks kujunes, et inimestel veel hiljemgi silmad vesiseks muutuvad, kui see jutuks tuleb.
Millest tuleb see inimeste üksildus ja õnnetus, ning lõpuks too ülim õnneliigutus, kui antakse vaba voli suisa võikale aususele?! See on julgustus, et elu kurbtoone ei pea naeru või karmuse taha peitma. Ju siis on praegu inimestele väga vaja, et nendel sügavalt kriipivatel teemadel pakutaks rohkem kõneainet, juurdleb Anne. Et oleks ettekäänet omavahel arutama hakata ja kontakti leida.
Anne on seda usku, et õnnele saab end häälestada ise, aga kuna see on põimunud tihedatesse seostesse teiste inimeste omaga, algab kõik siiralt ausast mõttevahetusest. Siis õpid leidma enda ümber inimesi, kes toetavad neid elu nüansse, mis õnnelikuna hoiavad. Anne ja paljud teised jagavad avalalt oma unistusi ja elurealismi äsja välja tulnud sügiseses Kroonika Kodu-eris.
Kroonikas aga avaldab Kristjan Jõekalda, kuidas ta kardab vananemist – et kas teda siis enam ekraanil näha tahetaksegi – ja Janika Sillamaa räägib, kuidas teistele pealtnäha hiilgavana näiv karjäär ei pruugi seda olla su enese jaoks. Igaühel on midagi hingel.
Rääkigem omavahel rohkem oma heitlustest ja unistustest. Ehk selgub, et tegelikult on unistused sarnased ja leiad kaaslase, kellega neid koos edasi kanda.
