Reet Kasepalu, August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi tantsutrupi LIMITLESS juhendaja:

Emotsioonide- ja tantsurohke nädalavahetus on just läbi saanud, Koolitants 2016 jagas Tantsu-Antsud ning öötundidel jõudsid osalejad kojugi. Karksi-Nuia üldhariduskooli AKG tantsugrupi LIMITLESS juhendajana ei saa ma paraku sündmusele tagasi vaadata hea tundega – seda hoolimata näilisest edust, mis tõi meile omas kategoorias nominendi tiitel. Sel vastuolulisusel on vaid üks põhjus: mul on häbi vaadata silma enda poolt juhendatud noortele. Kuidas kanda vastutust, et olen neid õpetanud täiuslikkuse poole püüdlema ja suurelt mõtlema, kui elu ise näitab kätte sarnase soovi viljatuse ning õpetab lausa riiklikul tasemel, et liiga hea ei mahu mõõtkavasse. Just taolise põhjenduse tõigi üks žürii liige mulle, kui läksin peale kohtade selgumist uurima, mis jäi meil võistluse reglemendis toodud punktidest vajaka esikoha pälvimiseks. Minu loodud koreograafia ja juhendatud tantsijad olla liiga head (?!) Kas olen valesti käitunud, innustades tüdrukuid pingutama ning proovima, harjutama, et saada võimalikult professionaalne tase kätte amatöörina, kellele tants on hobi, mitte elustiil ja karjäär nagu mudilasena tantsukoolides ja stuudiotes järjepidevalt õppinud noortele? Kas võistluse sõnum on, et asjaarmastajad ei tohi trügida tasemele, mis pole neile ette nähtud?
Olukord, et tantsukoolid, -stuudiod ja – klubid on treeningmahult ja võimalustelt eelisseisus mitte nii süsteemselt ja finantsiliselt pea olematute vahenditega tegutsevate üldhariduskoolide truppide ees, on pannud korraldajaid looma tänavu esmakordselt uut kategooriat: kooli tants. Eesmärgiks oli luua kohasem mõõduvõtu võimalus noortele, kelle lavalised eeldused ei pruugigi olla alati kõige paremad, kuid kes armastavad tantsida. Kel pole tantsu viis korda nädalas päevakavas, kuid kes naudivad liikumist ja otsivad eneseväljundit.
Olime väga elevil, et saame seekord tõepoolest võrdsemates tingimustes võistelda, ennast proovile panna ja näidata kuidas me 5 aasta jooksul arenenud oleme. Südames oli ka lootus, et meie näitel saavad teisedki koolid julgustust hakata pakkuma showtantsu vabaainena ning inimesed näeksid, et ka väikelinnas on võimalik tegeleda tantsuga heal tasemel. LIMITLESSi tants „Beeta Inimene“ räägib tüdrukutest, kes ei taha olla teisejärgulised ühiskonna ampelmannid samal ajal kui alfaisased nende eest kõik otsused teevad. Kas tüdruk jõuab kuskile vaid siis kui võtab kasutusel „mehelikud“ sõjavõtted? Iroonilisel kombel saavutasime oma tantsuga teadmise, et teisejärguline saab olla ka siis, kui osutud liiga heaks.
Võistluseks valmistudes lähtusime koolitants.ee toodud reglemendist, mille järgselt hinnatakse tantsu atraktiivsust, hea rütmitaju, stiilitunnetust, sünkroonsust ning kostüümi, sest kooli tantsu kategooria reglemendis on kirjas vaid, et osalema oodatakse üldhariduskoolide juures tegutsevate rühmade õpilased, kes ei soovi võistelda tantsukoolide ja –stuudiotega. Järeldasin, et muus osas langevad nõuded kokku üldise juhendiga. Võitja välja kuulutamise järel kuulsin oma selja tagant fraasi: „Mis mõttes?“ Täpselt, mõtlesin minagi. Minnes küsima aga tagasisidet žüriilt öeldi, et otsus tehti meie kahjuks, sest 1. koha omanikel oli elurõõmu ning ka poisid olid tantsima saadud, mida aga etteantud kriteeriumitest ei leia. „Poiste tantsima saamise“ argument kõlab ausalt öeldes kui mingi pahupidi pööratud sooline diskrimineerimine – umbes nagu rõõmustaks vanatüdruk, et sai endale ka lõpuks püksikandja majja meelitatud.

Žürii liige (kelle nime ma kahjuks nimetada ei oska, sest info finaali žüriiliikmete kohta kodulehel ning facebooki lehel puudub) ütles, et meie LIMITLESS tantsijate tehnika ja kava ise olid tugevamad, ent motiveerimaks teisi koole osalema määrati laureaadiks Viljandi Gümnaasiumi rühm. Jälgige põhjenduse loogikat! Kas poleks taolise põhjenduse korral ausam lisada reglementi märge auhindade väljahindamise kohta üritust populariseerivatel turunduslikel eesmärkidel.
Koolitantsu kodulehel näeme, et ürituse üheks eesmärgiks on tantsijatel enese proovile panek ja vingete elamuste andmine. Kuidas nüüd õpilastele selgeks teha, et esikohta ei vääri mitte tugevaim vaid elurõõmsaim? Kas elurõõm on pelk keep smiling laval? Enese proovile panemine on ülimalt tähtis, ma räägin alati oma õpilastele, et endast tuleb anda maksimum ja siis natuke veel. Parem tuleb olla vaid sellest, kes sa olid eile. Mina võin käe südamele panna ning öelda, et minu tantsijad olid paremad kui eelvoorus, kus nad tulid maakondlikuks võtjaks eelnimetatud nüüdse laureaadi ees. Kuid ma ei oska enam öelda kas nad täna peaksid olema paremad kui nad olid eile. Ehk pean ma häbenema, et olen neile õpetanud suhtumist, mis ei vii edasi, vaid mis sunnib sind taanduma?
Noorte asemel oleksin võistluse järel segaduses, nagu ringiga ees olev vormelisõitja, kes edumaa tõttu diskvalifitseeritakse? Mina juhendajana tunnen oma õpilaste üle siirast uhkust, kes on vähem kui 5 aastaga suutnud eelnimetatud žüriiliikme sõnul jõuda võrdväärsele tasemele showtantsu kategoorial osalenud tantsudega. Jah, aitäh, et sa seda kontserdimaja koridoris mulle vaikselt ütlesid. Tubli.

Festivali Koolitants korraldava Eesti Tantsuagentuuri juht Raido Bergstein:

Festivali Koolitants 2016 finaali žürii tegi oma otsused punktidest moodustunud pingerea ja hääletuse tulemusel. Selle tulemusel sai kooli tantsu kategoorias 10.-12.klasside vanuseastmes laureaadiks Viljandi Gümnaasiumi Hebe tantsuga „Rio rannas“ ning nominentideks Paide Gümnaasium tantsuga „Piinatud hinged“ ja LIMITLESS tantsuga „Beeta inimene“. Antud kategooriat hindas žürii koosseisus Eneli Rüütli, Urmo Kübar, Leili Väisa, Doris Feldmann, Olga Privis ja Maria Goltsman. Festivali Koolitants meeskond ja žürii tunnustavad ja tänavad kõiki festivalil osalenud truppe ja nende juhendajaid. Artiklis toodud vestlus on autoripoolne tõlgendus žürii otsusest.