Selle aasta mood on vendeta ehk maakeeli veritasu. Silm silma, hammas hamba vastu. Lasid sina minu lahti, lasen mina sinu lahti. Kõigepealt tegi vanadest vaenlastest platsi puhtaks Estonia teatri uus peaballettmeister Tiit Härm. Nüüd kuuldavasti kangutab teda ennast kohalt vihane trupp eesotsas priimabaleriiniga. Pärast välisministeeriumi suvelavastust ministri ja kantsleriga peaosades sai selgeks, et tegu pole paljalt üksikjuhtumiga. Eestlased on kättemaksuhimuline rahvas.

Talvel pidi Vanalinnastuudiost ära minema näitleja Anne Veesaar. Nüüd on ta tagasi direktorina, ja koondatavate nimekirja sattumisele tuli hirmuga mõelda ka peanäitejuht Roman Baskinil.

Saatejuht Marika Tuus lahkus Eesti Televisioonist lahkhelide tõttu peadirektoriga. Edukalt poliitilist karjääri alustanud daam ei varja, et pärast valimisi kavatseb ta muutunud jõuvahekorda ära kasutada.

Ajakirjanikuna panevad sellised konfliktid muidugi südame rõõmust puperdama. Teatrikülastajana aga ei usu, et laval, kus inimesed proovis üksteist vihkavate pilkudega põrnitsevad, võiks midagi elamust-tekitavat sündida. Eestlasena on häbi, et kunagi rahva rahaga ehitatud ja rahvusooperi nime kandvat maja määrivad skandaalid. (Vahetult pärast isamaalise suurfilmi linalejõudmist on ju ometi pisut pateetikat
lubatud?)
Miski on mäda meie avalik-õiguslikes kultuuriasutustes, mille sisemine kultuur võiks ju hoopis teistele eeskujuks olla.

Elo Odres