Mida arvata sellest, kui keset pingelist poliitiliste läbirääkimiste perioodi teatab üks partei avalikkusele, et n e m a d ei suhtle seltskonnaajakirjandusega, täpsemalt Kroonikaga? Eelnevalt on erakonna juhatus juba mitu kuud tagasi selle otsuse vastu võtnud. Ja eriti viis päeva pärast keerulise situatsiooniga lõppenud valimisi peaks võtmeerakonnal olema ometi tähtsamaga tegelda, kui selliseid mõttetusi üllitada. Aga ei, mõnigi meediakanal paneb selle «pommi» koguni oma põhiuudiseks, jättes tagaplaanile mitu olulisemat teadet…
Esiteks on see uue tulija odava populaarsuse taotlus. Kas suhelda Kroonikaga või mitte, võiks ju olla igaühe vaba valik. Põnev oleks teada, missuguse karistuse saab selle erakonna poliitik, kes siiski annab meile intervjuu.
Teiseks on see püüd seksikama brändi abil endale lisatähelepanu tõmmata. Kroonikat võib mitte armastada, aga külmaks ei jäta ta kedagi.
Kuid lausa kurb on, et selle erakonna igati tark ja aus esimees käitub edasi nagu kuiv #p1p#riigiametnik, jättes oma jäiga olekuga roboti mulje. On tal ehk mõni eriline huviala? Idamaa filosoofia või Rooma keisrid? Kogub ta suveniirkruuse või Esimese maailmasõja aegseid aumärke? Kes on ta parimad sõbrad ja mis neid seob? Milline oli tema lapsepõlv ja kas ta märkab, kui ilus on vahel päikeseloojang?
Uudsuse võlu kaua ei kesta, ja pisut inimlikku mõõdet kulub igale poliitikule marjaks ära.
Elo Odres
elo@kroonika.ee
