On ikka pisi tülisid, aga me armastame üksteist. Ma lihtsalt kardan suhte ajal seda, et äkki kaovad tal minu vastu tunded või ta ei ole enam huvitatud minust. Ta on 22, aga oma teismeliste suhetes ma tean seda, et ta on jooksnud ühe juurest teise juurde ja hetkege üle saanud tüdrukust jne. Ta küll ütleb, et see suhe on teistsugune ja eriline, mida see muidugi on, sest sellist suhet pole mulgi varem olnud. See on kuidagi eriline ja teistsugune. Meil on nii palju ühist, et see on lausa uskumatu. Aga siiski on miski minu sees mis kardab, et ehk jätab ta mu millalgi maha või tunded hakkavad kaduma. Ma tahaks sellest hirmust kuidagi lahti saada, aga tõesti ei tea, mida peaksin sisestama endale. See suhe on tõesti teistsugune, ning ma tahan, et see oleks minu viimane suhe, sest armastan teda siiralt kogu südamest. Mari, 18.

Dr. Noormann: Armastada ja armastatud olla ongi tunne, mida tajume õnnena. Aga hirm seda kaotada pole sellele just kõige parem kaaslane. Armastus ja usaldamine peaksid kokku kuuluma. Kui ei, siis hakkab see märkamatult tekitama klammerdumist, mis hakkab teise vabamat hingamisruumi piirama ning põhjustab ka armukadedust. Selle vältimiseks ära liialda nõudmisega muuta armastus pidevalt kinnitatavaks õhkamiseks ja verbaalselt ülekorratavaks seisundiks. Naised armastavad kõrvadega ja loomulikult tahavad pidevalt kuulda, kui palju sa mind armastad. Mehed armastavad silmadega ja tahavad armastust näha. Näha saab aga hoiakuid ja tegusid. See tähendab, et teineteise otsa vaatamise armastus peab asenduma ühes suunas vaatamise armastusega ehk tegemistega, mida teete teineteist armastades koos. Lihtsamalt väljendudes peaks armumine asenduma harjumisega teineteist armastada igas olukorras. Aga sama veidi keerulisemas filosoofiakeeles öelduna on armastuse esimene missioon avastada teineteist, aga järgmine missioon on teineteist armastava paarina avastada oma maailm. Nii kaob ka usaldamatus ja hirm seda tunnet kaotada.

Jaga
Kommentaarid