Karita Orusaar: EBSi õppejõud suhtuvad üliõpilastesse kui teekaaslastesse

Karita Orusaar on õppinud nii TTÜs, Tallinna ülikoolis kui ka Tartu ülikoolis. Oma teise magistrikraadi omandas ta EBSis ettevõtluse MBA erialal. Uurisime Karitalt, miks on ta teinud selliseid valikuid ning mida arvab ta õpingutest EBSis.

Miks otsustasid teha teise magistrikraadi?

Tundsin, et tahaksin rohkem asjadest teada. Tundsin puudust teiste sellise sarnase eesmärgiga inimeste seltskonnast. Mitte kõik ei pea õppimist oluliseks. Magistrantuuris on tihtilugu juba sellised õppurid koos, kes on tõesti õppimisest ja uutest teadmistest huvitatud, mitte ei läbi kohustuslikus korras esimese astme kõrgharidust, sest ilma diplomita enam ei saa.

Mille järgi valisid EBSi?

EBSis on õppinud mitmed minu tuttavad ja tagasiside on olnud suures plaanis positiivne. Kui otsustasin uuesti õppima minna, siis võrdlesin erinevate koolide õppekavasid. EBSi oma äratas kõige rohkem huvi. Suurt rolli mängisid ka hea asukoht ja mugav parkimine. Ja kui veel avastasin sellise asja nagu noore vanema stipendium, siis see oli nagu märk kusagilt kõrgemalt.

Mille poolest õpe EBSis erineb teistest ülikoolidest?

Alustuseks võib öelda, et õppeinfosüsteem on lihtsalt suurepärane. Ma ei tea, kas see on ka õppejõusõbralik, aga õpilastele tõesti väga hea töövahend, kuhu on võimalik koguda oma esitatud kodutööd, suhelda õppejõududega ja näha oma sooritusi.

Teine pool on inimesed ja õppekorraldus. Õpperühmad on nii mõnusalt väikesed, et hiljemalt aine lõpuks teab õppejõud kõiki oma üliõpilasi ja ilmselt pole kedagi, kes ei oleks sõna saanud. Õppejõud suhtuvad üliõpilastesse kui teekaaslastesse, kellega koos on vaja programm läbi töötada. Ühegi teise kooli õppejõud ei ole mulle väljaspool kooli kunagi isegi tere öelnud. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma pole 200-pealisest kambast piisavalt välja paistnud, et mu nägu meelde jääks või on õppejõududel lihtsalt selline hoiak. Aga EBSi õppejõududega väljaspool kooli näiteks sööklasabas kokku juhtudes on huvitav lõunakaaslane garanteeritud. Ja seda vist ei pea lisama, et õppejõud on suures osas huvitavad inimesed, kes teavad, millest räägivad. Vastasel juhul vist oma nappi lõunaaega nendega ei jagaks, või mis?

Üks positiivne üllatus kohe esimesel koolinädalal oli laupäevane mahla- ja küpsisepaus. Esiteks polnud võimalik koolist nädalavahetusel midagi süüa ega juua osta. Teiseks liitis see kogu rühma ja ka õppejõu mõnusalt pausi ajal snäkilaua ümber asju arutama.

Kuidas ja miks leida töö ja pere kõrval aega õppimiseks?

Koolitöid annab igapäevatööga siduda ja see muudab õppimise huvitavaks. Kaotab ära sellise tuupimise tunde, pigem innustab enda organisatsioonist rohkem teada saama ja kutsub õpitut katsetama.

Aja leidmisega on nii, et kes teeb, see jõuab. Mina asusin õppima, kui laps oli 1-aastane. Elukorraldus muutus sellest üsna keeruliseks, aga kuna koolist sain nii palju positiivseid emotsioone, siis see ei morjendanud mind. Õppimine käis suures osas minu enda uneaja arvelt. Tundsin, et on raske, aga sain hakkama. Kui kolmandal poolaastal teise lapse sain, siis mõistsin, et ühe väikese lapse kõrvalt oli õppimine ikka väga lihtne olnud. Kuna kool aitas mul rutiinist välja tulla ja tõi vaheldust minu kodustesse päevadesse mähkmete ja mänguväljakute maailmas, siis hambad ristis pidasin lõpuni vastu. Vähe oli veel minna ka jäänud.

Mis oli parim õpetus või tarkus, mille EBSist kaasa said?

„If there is a will, there is a way!“ ehk kõik on võimalik. Tuleb ainult tahta ja eesmärgi nimel tööd teha.

Kas ja miks soovitaksid õpinguid EBSis oma kolleegidele?

Soovitan nii kraadiõpinguid kui ka EBSi Juhtimiskoolituse Keskust. Lisaks pädevatele lektoritele on kooli suureks plussiks EBSi kogunenud seltskond. Nii huvitavaid ja lahedaid inimesi sellises suures koguses koos ühes ruumis, nagu meie kursusel, polegi varem vist kohanud.