Kas on mingi võimalus oma lõualohust lahti saada?

Küsimus: Minu mure seisneb selles, et mul on lõualohk. Selline tavaline, aga üsna suur minu jaoks. Nooremana mul seda polnud, ma ei mäletagi, millal see tuli, aga igatahes mulle üldse ei meeldi see.

Tavaliselt hoian ma suud kramplikult, no siis kui ma naeratan, kaob see ära. Te nüüd kindlasti mõtlete, et see on imelik kui ma suud kramplikult hoian, aga tegelikult minu arvates tundub see tavaline ja pole aru saada, et midagi viga oleks. Lihtsalt mul üks klassiõde sai sellest aru, et mul oleks nagu midagi varjata, sest koolis ma ei lase kunagi suud lõdvaks nii, et see lohuke esile tuleks, ja nüüd ta ongi naljana öelnud, et lase suu lõdvaks. Ma tavaliselt naeran selle üle ja ütlen, et see on mul halb kompleks.

Teised pole aru saanud, mõtlevadki, et on harjumus. Aga nüüd on nii, et ma olen mõelnud, et kui ma poleks varem seda suud hoidma hakanud, ei oleks mingit probleemi sellega. Aga mulle ikkagi üldse ei meeldi see lohk, profiilist vaadates tunduks nagu mingi nõia oma, pikk ja lohuga, laialt naeratades on veel hullem.

Te nagunii arvate, et mõttetu pubeka jutt, pole oma kehaosaga rahul jpm, aga mind nii häirib see. Ma olen emale ka rääkinud, et see on vastik, vihkan seda, kuna mu vanaisal oli ka see (nüüd ta juba surnud, ma muidu pole teda kunagi näinudki), ema tavaliselt ütleb, et ah ära tee välja sellest, seda näed ainult sina, et see on vastik, teised ei pane seda tähelegi. Aga ma tean et panevad! Kuidas ma saan nüüd suud normaalselt hoida, kõik siis ju näeksid, mida ma terve see aeg varjanud olen ja siis see hakkab veel rohkem silma! Mul alati tekivad alaväärsuskompleksid, kui ma näen kellegil normaalset lõuga, ilma lohuta. Kui mul seda poleks, oleks kõik hästi, sest ma muidu olen enesekindel ja ei tunne ennast üldse koledana, nagu mõned, et tekivad kompleksid oma välimuse suhtes.

Te võite öelda, et asi kah mille pärast põdeda, ole loomulik ja ära tee grimasse, keegi ei pane seda lohukest sul tähelegi ja et see on sinu kehaosa. Aga ma nagunii ei järgi seda. Nüüd ma tahakski teada, et kas on mingeidki meetodeid, kuidas seda vähemaks võtta või ära kaotada? Kas või mingi naha pinguldus või midagi sellist, mis selle totaalselt ära kaotaks? Kas see võiks ära kaduda, kui ma kasvan, et suurena mul ei oleks seda? Ma tean, et suurena ma naeran selle üle ja võib-olla siis ma just näen teisest küljest kogu seda asja, et mille pärast ma küll kunagi põdesin - kõigest lõualohu pärast! Aga siiski, ma ei ole üldse sellega rahul ja nii väga tahaks seda ära saada. Ma ei saa elada teadmisega, et mul peaks see terve elu olema. Kindlasti ärge öelge, et see on ilus, sest see POLE!

AJ, 13

Dr. Noormann vastab

Muidugi tahaksin ma vastata just nii, nagu kardad. Esimene ja kõige tähtsam asi, millega siin elus leppida tuleb, on iseenda välimus. Oma käitumist ja sealtkaudu ka loomuomadusi saab ise muuta, kuid välimust niisama lihtsalt mitte. Nii on targem sellega lihtsalt leppida ja seda isegi armastama hakata. Vaata enda ümber. Küllap on Sinu lähikonnas inimesi, kes just iludused pole. Kuid sellegipoolest Sa ei keeldu nendega suhtlemast ja võtad neid sellisena, nagu nad on. Nii on ka Sinuga – teised ei märkagi seda, mida Sa ise inetuks pead.

On olemas ka kirurgia ja ilukirurgia. Kuid inimese nägu areneb ja seega ka muutub veel mitu aastat ja nii pole mõtet mingit kirurgilist sekkumist ilma kliinilise näidustuseta plaanidagi. Enne täiskasvanuks saamist seda ilma vanemate nõusolekuta ka ei tehta.

Rohkem, kui näo kuju, näeme ilmet selles. Naerunägu on ikka ilus, silmad ja pilk on tähelepandavamad, kui lõug. Terved hambad räägivad tervisest. Neile asjadele pead tähelepanu pöörama.

Teie Dr. Noormann