Ma istun lebolas. See on selline koht, kus on madalad lauad ja toolide asemel on maha pandud padjad,…

Ma istun lebolas. See on selline koht, kus on madalad lauad ja toolide asemel on maha pandud padjad, vaibad ning pehmendused, mille peal kõik saavad istuda ja lebotada. Kell on umbes kümme õhtul ja lavale astub iga 10-15 tagant uus inimene.
Restoran koosneb kahest osast – lebolast ja toolidest-laudadest. Iga tool on täis, iga võimalik koht seismisekski on võetud. Rahvast on palju, jutustamist, naeru ja pillimängu on rohkelt. Lainete loksumist, mis muidu on nii hästi kosta, kuulda pole.
Ma istun oma lebolas, minust vasakul on Taavi, kes on just tulnud laulmast ja minust paremal on John, Walesist. „Mitte Inglismaalt, vaid Walesist!“ rõhutas ta.
Ma näen kahte naist. Üks on vanem naine, hea figuuri ja kauni näoga. Ta ees on juba päris mitmes õlu, ta seisab püsti, õõtsutab ennast muusika rütmist ja naerab oma megakaõlavat naeru. Ta ei ole purjus, aga ta silmnähtavalt naudib. Temast natuke paremal seisab üks noorem tüdruk. Kitsad mustad püksid, pruun vöö, paljast kõht, hallikas nabapluus, mis paljastab ka ühe õla. Must vest, mis eest lahti ning pluuse peal umbes nabani rippuv kaelaehe. Juuksed kõrgele seatud, lisaks rohkelt meiki. Ta seisab samuti püsti, kohendab end pidevalt, vaatab ringi ja suhtleb poistega. Hakkab naerma ning samal ajal hammustab demonstratiivselt keelde ja pilgutab silma. Teine kord aga lükkab naerdes pea täiesti kuklasse. Ta üritab iga hinna eest näha välja nagu naudiks, aga see on võlts.
„Sel tüdrukul on mingid probleemid,“ ütlen vaikselt Taavile, kes tõenäoliselt polnud teda isegi märganud. Temal jätkub silmi vaid minu…. ei, nendel õhtutel mitte minu, vaid muusika jaoks! Ma vaatan ringi, mõtlen natuke ning ütlen: „Vaata, kuidas kõik elavad! Nad on meie vanemate vanused ja nad niiiiii elavad. Nad joovad, aga ei ole purjus. Nad suhtlevad, aga ei aja külge. Nad tõmbavad kanepit ja laulavad kaasa. Nad nii elavad!“
Taavi nõustub. Olen saanud tema tähelepanu ja nüüd vaatame juba mõlemad ringi selles populaarses Open Mic Nightil. Me oleme kõige nooremad, tõesti – kõige nooremad! Enamik inimesi on siin 40ndates, mõned nooremad 25+. Mina aga ainult 21, Taavi 23. See aga ei takista meid suhtlemast ja nautimast.
Aga mitte meie endi nautimisest ei tahtnud ma kirjutada. Mis mind hämmastas seal istudes ja enda ümber inimesi jälgides oli see enesekindel rõõm ja elu nautimine, mida tundsin. Jälgisin neid vanemaid härrasid, kes kõik on kindlasti teinud rasket tööd ja näinud vaeva, kuid kes pole end ära kaotanud – nad tulevad siia, kes kuuks, kes pooleks aastaks, nad jämmivad, nad suhtlevad, naeravad ja tunnevad silmnähtavalt elust mõnu.
Meist vasakul lebotavad kaks naist ja üks mees. Taavi kõrval istuv naine pakub meile kanepit. „Ma arvan, et ma olen ainuke inimene, kes siit ei suitseta üldse,“ ütlen talle. Tuleb välja, et ta ise ka ei suitseta, on lihtsalt suitsu edasiandja. Aga seejärel võtab ta kotist väikse viinapudeli – Smirnoff – ja küsib, kas me tahame ka. Mu silmad lähevad suureks, sest ei osanud sellist käitumist oodatagi.
Kuigi kanepilõhna on mu ümber tõeliselt palju ja see paneb mu pea valutama, ei tundu näiteks see teine meist vasakul olev naine labane. Jah, ta joob, ta suitsetab kanepit, aga ta on tore! Üldse see kontingent siin on kuidagi intelligentsed, elu täiel rinnal nautivad inimesed. Ja see paneb mind naeratama.
Ma tunnen imetlust, minus kasvab austus, aga ka mõte, et kas mina olen samasugune? Ma olen noorem, aga kas ma tõeliselt ELAN? Ei, ma ei suitseta kanepit ega mitte midagi, aga see ei tähenda. Kas ma sisimas elan? Olen ma aktiivselt passiivne või passiivselt aktiivne?
Paulo Coelho kirjutas ühes oma raamatus, kus antud peategelane soovis oma hauakivile lasta graveerida lause: „Suri, kui elas.“
Kui paljud meist saaksid antud hetkel, just praegu surres lasta endale sama asja kirjutada? Kui paljud meist tõeliselt elavad (ma ei mõtle rämedat pidutsemist ja üheöösuhteid) ning kui paljud lihtsalt sisustavad tunde, päevi?