Katkend Peeter Simmi elulooraamatust: ma olen miinusmärgiga näitleja
Peeter Simm:
Filmi tehes olen ma armunud kõigisse näitlejatesse, naistesse ühtemoodi, meestesse teistmoodi. Katsun aru saada, mida on võimalik igaühest kätte saada. Inimese olemuses on erinevaid tahke, näitleja võib sama rolli teha karikatuurselt või lüüriliselt.
Sa pead näitlejat armastama, et võita tema usaldus. Ma pole kunagi öelnud ühelegi näitlejale negatiivset märkust. Kui miski ei sobi, siis ütlen: „Nüüd on meil see variant läbi vaadatud, aga teeme järgmise duubli teistmoodi.“ Muidu läheb ta krampi ka veel.
Minu enda näitlejavõimed ei ole mitte null, vaid alla nulli. Ma olen miinusmärgiga näitleja. Õnneks sain sellest ise aru. Mark Soosaare „Jõulud Vigalas“ (1980) mängisin Konstantin Pätsi ja andsin kogu oma teksti vastasnäitlejale Peeter Urblale. Ma ei saanud lihtsalt teksti öeldud. Tegimegi nii, et Urbla rääkis ja mina tegin sinna kõrvale nägusid. Tulime olukorrast välja.
Enda filmis „Tätoveering“ (1976) olin kiilaspäine tüüp, keda mustlasvanamees tätoveeris. Ma ei roninud kaadrisse mitte edevusest, vaid seepärast, et tollal ei lasknud keegi endal niisama pead kiilaks ajada. Ainult neil meestel, kes said miilitsa käest 15 päeva, aeti pea paljaks, pärast oli mitu kuud häbi olla. Teised laulsid mõnitavalt: „Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub...“
Filmi „Sinine granaatkivi“ (1979) kutsus mind kinoinstituudi kursusekaaslane Nikolai Lukjanov, et saaksime koos paar nädalat Riia linnas lustida. Minu roll oli tantsija. Kaasnäitlejad olid kõik head tantsijad ja õppinud näitlejad. Minu kohta küsis kuulus läti koreograaf: „Kust te sihukese leidsite?“
Ma olen ometi lapsena aastaid rahvatantsu teinud, aga kui mingi asi hakkab halvasti minema, siis lähebki, sul kaob igasugune kindlus ja koordinatsioonivõime. Mul ei tulnud midagi välja. Lõpuks mõeldi selline lahendus, et kõik tantsivad hästi, aga ühel idioodil läheb kogu aeg segamini.
Peeter Urbla filmis „Šlaager“ (1982) mängisin operaatorit. Pidin filmima lahtise villise tagaosas, aga masinal oli karburaator rikkis, nii et see ei sõitnud sujuvalt, vaid kakkus. Kohe, kui auto liikuma hakkas, lendasin üle tagumise porteääre alla. Näitleja Alice Talvik sai mul pükstest kinni, nii et ma ei kukkunud, pea ees, maha, kuid väga hea kaamera pillasin vastu munakive puruks. Teine kaamera filmis seda kõike. Keegi mingit kahjutasu välja ei nõudnud, aga foto sellest, kuidas kaamera vastu kive lendab, seisis Tallinnfilmi ülesvõttetehnika tsehhi seinal kuni viimsepäeva laupäevani.
