Katkend Voldemar Kuslapi elulooraamatust: mulle ei meeldi oma sünnikodust rääkida
Nagu paljudele Venemaal sündinud eestlastele, ei meeldi ka mulle oma sünnikodust rääkida. Seda enam, et minu isiklikud mälestused elust Pihkvamaa eesti külas on ähmased, sest kui meid 1943. aastal Eestisse toodi, olin nelja-viieaastane.
Sündisin Pihkvamaal Oudova (venepäraselt Gdov) rajooni eesti külas Kuslapite pere neljanda lapsena. Kui ma sündisin, oli õde Leida 13aastane, Agnes kümme ja Aleksander ehk Aleks kaheksa aastat vana. Neid, kes teaksid ja mäletaksid meie Pihkvamaa suuri ja rikkaid eesti külasid, mis Gattšina ja Peterburi alla välja ulatusid, pole palju. Seejuures olid need piiritagused eesti külad nii eestikeelsed ja -meelsed, et kohati osati vene keeltki vähe, ehkki oli seal juba mitu põlve elatud.
Meie Oudova linna lähistel asuv kodu oli üks esimesi laudvooderdisega elumaju. See sai nii eeskujuks kui ka kadestamise objektiks. Maja juurde kuulusid laut, tall, suur õunapuuaed, põllu- ja heinamaad.
Meie seltsimaja, eesti kooli ja raamatukogu ma ei mäleta. Ema õde oskas küll kuupäeva täpsusega öelda, et vaat siis õitsesid sirelid ning Lurich ja Aberg näitasid Oudovas maadluskunsti. Kahjuks on see aeg, kui tema käest küsida sai, läbi.
Ema Aliide oli minu sündides 35aastane, isa Arnold paar aastat vanem. Minu vanemad olid juba Pihkvamaal sündinud eesti väljarändajate järeltulijad. Nende vanavanemad olid 19. sajandi lõpul Venemaale hingemaad otsima rännanud ja Peipsi taga kanda kinnitanud.
Ema, keda me memmeks kutsusime, oli mul napi haridusega lihtne maainimene, kes videvikku pidades armastas ikka laulda. Ema ütles sageli: “Ära unusta kunagi neid inimesi, kes on sulle elus
head teinud.” Lihtne elutõde küll, aga kui palju me selle vastu patustame! Tänulikkust üles näidata ei ole ju raske. Sageli võtame me kellegi abi või toetust liigagi loomulikult.
Isa ma ei mäleta. Aga räägiti, et ta olevat olnud tulise ja kange iseloomuga mees, kes ennem pigem murdus kui paindus. See tema elu lihtsamaks ei teinud. Tundub, et selle joone olen temalt pärinud. Olin seitsmekuune, kui isa vangistati ja ära viidi. Seetõttu ma teda ei mäleta. Meie külast ja ümberkaudsetest küladest viidi paari aastaga ära enamik kaela kandvaid 15–70aastasi mehi. Alles jäid ainult naised ja lapsed.
Isast ei kuulnud me enam kunagi midagi. Me ei saanud kirju ega muud elumärki. Lootust, et me tema saatuse kohta midagi teada saame, ei kaotanud me kunagi. Memm kirjutas mitu järelepärimist isa kohta. Nendest meestest jõudsid tagasi üksikud, väga üksikud.
Ühel päeval leidis meid üles sõjakeerises kaotsi läinud õde Leida. Kuidas see tal õnnestus, teab ainult Jumal taevas, aga pikad ja vaevalised need otsingud olid. Kui ta saabus, polnud rõõmul piire! Peale isa olid kõik pereliikmed jälle koos.
Isa ootus kestis meil pikki aastaid. Kui silmapiirile ilmus mõni mees, olin krabinal tee otsas, et paremini näha, kas see on isa, kes tuleb. Milline ta täpselt on, ma ju ei teadnud.
Alles nelja aasta pärast, 1942. aastal teatati, et Arnold Kuslap langes lahingus. Toona oli üsna levinud kahekordne riiklik arvepidamine. Omastele teatati üht, aga tegelikult oli toimunud midagi muud. Mõnikord öeldi, et suri haigusesse, ja saadeti surmatõend, aga tegelikult oli mees maha lastud, nagu hiljem pealtnägijad rääkisid.
Ka nüüd on juttu olnud, et need Pihkvamaa küladest ära viidud mehed vangilaagrisse ega sõtta ei jõudnudki, vaid lasti kusagil kohapeal maha. Memmega käisime Tartus kohtumas ühe mehega, kes oli isa pärast vangistamist näinud. Ta ütles, et lahingutesse ta küll jõuda ei saanud, sest enamik neist meestest olla surnud Siberi orjatöölaagrites.
Venemaa ringreisidel neil Siberi raudteedel sõites olen tihti mõelnud, et iga liiper võib tähenda sinna maetud inimest. Üks neist võib olla ka minu isa.
Alles pärast Stalini surma 1950. aastatel saime ametliku tõendi, et isa oli poliitvang. Teda hoiti salajases vangilaagris number 147. Leidis tõendust ka see, et ta oli represseeritud, hiljem rehabiliteeritud.
