Kes jõuab tippu, see sealt ükspäev alla koliseb ning lugejal on õigus teada

Minu suhe Kroonika ja Ajakirjade Kirjastusega on katkenud. Oli nii päikest kui ka vihma, nii põtru kui jahimehi, tormi ja rahulikku kulgemist.

Kaheksa ja pool aastat on seda meelelahutusajakirjanduse põldu küntud. Aitab küll. Mida õppisin?

Ole särav, aga tagasihoidlik, ole seksikas, aga väldi liigset tähelepanu. Ole passiivselt aktiivne ja aktiivselt passiivne, seksikalt tagasihoidlik ja tagasihoidlikult seksikas. Õpi naeratama, õpi urisema ja proovi ikka allakäigutrepist üles rühkida.

Üks minu viimaseid lugusid Kroonikas oli  Heiti Hääle bensiinilõhnalistest seiklustest. Kui ma tulin ajakirjandusse septembris 1991, oli ka esimene pressikonverents samast seeriast – soomlaste Neste hakkab tooma bensiininäljastele eestlastele kütust.

Mis edasi? Kas see on lõpp? Ei, üks tulekahju ei peata meie püha üritust. Kroonika tänasel esikaanel on Getter Jaani, ajakirja lugejate suurimaid lemmikuid aastal 2011. Ei tea, kas ka järgmisel. Ajakirjandus toodab staare, kajastab nende tõusu ja langust. Kui jätta inimese tõus kirjeldamata, ei sünni ka uut kangelast – ja tema langus ei huvita kedagi. Kui esimeses vaatuses on laval püss, siis kolmandas vaatuses võiks püssitorust pauk tulla. Kes jõuab tippu, see sealt ükspäev alla koliseb ning lugejal on õigus teada.