Hulkusin Jeruusalemma tänavatel, kus Kristus umbes 2000 aastat varem risti taris. Oli mõõdukalt jahe. See risti kandmine on kirjanduses ja eriti filmides alati olnud üksikasjalikult kujutatud protsess. Suur rist seljas, astub läbipekstud ja kurnatud mees Kolgata mäe poole, saatusele vastu.
Tänavad on kitsad, kurvid nurgelised, aga Kolgata mägi lähemal, kui filmidest arvata võis. Suure ristiga ei mahu kitsastel Jeruusalemma tänavatel hästi pöörama, kindlasti mitte nii suurega, millele saaks täismehe korralikult risti lüüa, mõtlen ma ja haaran Piibli.
Piibli järgi pandi rist peatselt Küreene mehe Siimoni selga, sest Jeesus ise oli juba põhjalikult läbi tümitatud ja risti kandmiseks liiga nõrk. Kus lõpeb fakt ja algab müüt, kes seda ikka teab. Müüdid ja reaalsus on alati natuke erinevad.
Lenna Kuurmaa käis Indias ja ahv varastas tal seebi ära. Igal inimesel omad mured. Ühel lõunamaal jälgisin ühte ahvi, kellel oli komme ära juua klientide joogid. Seejärel hüppas juba nokastunud ahv mõnele eriti blondeeritud ja puhmas soenguga daamile pähe ja - oh seda kiljumist siis! Keegi ei löönud seda ahvi risti. Ahv on ahv, mis temast ikka oodata. Ja pealegi oskas ahv geniaalselt hästi põgeneda.
Reisil olles lugesin Dostojevski romaani «Idioot», mis algab nii, et üks vürstist jobu ja kaabakast kaupmehevõsuke kohtuvad rongis ning armuvad ühte ja samasse esmaklassilisse beibesse, et mitte öelda bitchi. Ürgsed tungid, ürgsed lahendused. Raamatu lõpus on ka kirjandusteadlase seletus, kust saab teada loo algkoodi: Vürst Mõškin ehk idioot kujutab endast Jeesust, kaupmehevõsuke on röövel Barabas ja beib on Maria Magdaleena. Midagi sellist. Keeruline suhtekolmnurk, kus keegi ei saa lõpuks õnnelikuks. Toredat munade värvimist ja koksimist! Kevad on tore aeg.
