KINOMULJED: Kinno! "Hotell Transilvaania 2" puhul on tegemist värviküllase animatsiooniga

Järjena 2012 aasta filmile, jätkub „Hotell Transilvaania 2“ sealt, kuhu eelmine osa pooleli jäi. Mavis, kes eelmise osa lõpus leidis omale inimesest kallima, on nüüd temaga leivad ühte kappi pannud. Tema isa, krahv Draakula, on selle suhtes muidugi endiselt kõhklev, kuni saab teada, et Mavis on rase ja suure tõenäosusega ootamas pisikest vampiiribeebit, kes perekonda edasi kannab. Siiski on laps sündides täiesti tavaline ja kuigi krahv üritab end lohutada mõttega, et võib-olla on lapsel lihtsalt „hiline hambumine“, sigineb temasse salamisi hirm, et tegemist on siiski tavalise inimlapsega.

Samal ajal plaanib Mavis hotellist minema ja Califormiasse kolida, et oma lapsele paremat elu pakkuda ja see ajab krahvi vaid rohkem paanikasse ning sunnib teda kõigest hingest ponnistama, et väikesest lapsukesest siiski koletis saaks.
Üllatuslikult üsna meeldivaks osutunud multikas. Film oli meeleolukas ja tegelaste käekäiku oli lõbus jälgida, sest kõigele oli juurde visatud väike lõbus vimka, kuigi minu arvates oleks võinud mõnes kohas tagasi tõmmata liigse inimeste maailma sisse toomisega nutitelefonide, muusika ja muu sellise näol.
Tegelikult oli siiski tegemist värviküllase animatsiooniga, mis sobib lastele, kuid ei raiska ka ühegi täiskasvanu aega, sest nii huumor kui ka dialoog olid arendatud täpselt nii, et oleks sümpaatne kõigile, mitte ainult lastele. Ka visuaalselt oli film ligitõmbav ja natuke omamoodi, eriti tegelaste poolelt. Nii vampiirid kui ka libahundid kui ka muud tegelased olid jäetud küll selliseks nagu me oleme harjunud nägema, kuid kõigile oli väike krutski juurde lisatud, mis oli ka üks põhjuseid, mis muutis ka esimese osa minu jaoks meeldivaks vaatamiseks, sellest osast rääkimata.
Kuigi ma eelnevalt mainisin, et dialoog oli lõbus ja lastesõbralik, ei olnud selline paraku ülejäänud film. Kogu filmi küll aeti sõbralikku juttu, kuid filmi lõpu poole tundus mulle, et animatsiooni pool muutus veidi vägivaldseks. Isegi minul oli kohati veider vaadata, kuidas kuue aastane poisiklutt karjale nahkhiirtele üsna vägivaldselt tuupi teeb ja see on ainult üks näide, aga see on ka ainus põhjus, miks minust selle filmi tulihingelist fänni ei saa.
Antud filmi puhul oli tegelikult isegi peale dubleeritud tekst minu jaoks kuulatav ehk sel korral oli häältega üsna naelapea pihta tabatud, kuigi filmi lõpus järele mõeldes tundsin ma ära ainult kaks häält ja need olid Ott Sepp ja Maire Aunaste.
Ütleks nii, et igati kaasaegne ja lõbus multikas, mis sobib igas vanuses inimestele.

Loe rohkem SIIT!