Läksin taaskord kinno mitte eriti suurte ootustega, sest ei meeldinud mulle Guy Ritchie eelmised filmid (Sherlock Holmes; Sherlock Holmes ja Varjude Mäng) ja ei ole ma vähese kokkupuute järel ka suur spioonifilmide austaja, kuid sel korral pidin positiivselt üllatuma. Mu eelarvamused olid suuresti tingitud aasta alguse poole nähtud „Kingsmanist“ ja siiani tundus, et spioonikomöödiad ei hakka mulle veel niipea meele järele olema, kuid võta näpust. Sel suvel kinos nähtud filmidest on „Koodnimi – U.N.C.L.E“ vist suisa mu lemmik, sest selles on lihtsalt parajal määral elemente, mis teevad sellest meeldiva vaatamise.
Film on lõbus ja meeleolukas, ei muutunud kordagi igavaks. Kuna ma ise olen viimasel ajal sattunud filmide otsa, mis ei ole pikkuselt sugugi nii pikad, kuid venivad lõpmatuseni, tundus antud linateos lausa liiga kiiresti minevat ja oleks hea meelega tahtnud isegi kauem vaadata tingituna silmailust ja omal kohal olevast huumorist, mida film pakkus.
Nutikat dialoogi oli vürtsitatud paraja hulga sarkasmiga, mis ei kukkunud kordagi välja kuiva või ülepingutatuna. Samuti ei tekkinud filmi jooksul ühtki momenti, kus oleks olnud nali, mis ei olnud naljakas. Naerda sai ikka kõvasti, sest selliste põrkuvate isiksustega kolmikut ei saa kokku panna ja eeldada, et situatsioon püsib tõsisena.
Mõnusalt retrohõngulise maiguga film on kuuekümnendaid andnud edasi üsna lähedaselt sellele, kuidas mina ajastut ette kujutan ning elegantsed kostüümid ja vintage-masinad olid minu jaoks just nii ajastuomased, et vahepeal oli kerge ära unustada, et film on aastast 2015, mitte 1965.
Mulle kohutavalt meeldis ka näitlejate omavaheline keemia, mis paistis kuidagi eriti hästi välja - kolmik oli väga hästi välja valitud. Alicia Vikander ei valmistanud jällegi pettumust ja suuresti tema pärast ma selle filmi üldse valisingi. Henry Cavill pole just mu lemmik, kuid sellesse rolli ta sobis, ta ilme on juba kuidagi selline veidi võrgutav, nagu Solo tegelane vist olema pidigi, ja meenutas mulle välimuselt natuke noort John Travoltat, võib-olla on asi lõuas.
Suurim üllataja oli minu jaoks Armie Hammer, keda olin varasemalt näinud ainult „Sotsiaalvõrgustikus“, kus ta mulle eriti elavat muljet ei jätnud, pigem näis sellise üksluise hiiglasena, kuid kuidagi õnnestus tal mulle Ilja Kuriakinina kõige rohkem muljet avaldada. Samas ei saa välistada varianti, et see oli tingitud sellest, kui hea ta välja nägi..
Ma ise ei oleks sugugi üllatunud, kui mu jalad mind seda kinno teistkordseltki vaatama viiksid, sest nii nauditavat filmi pole ma juba mõnda aega näinud.

Loe rohkem SIIT!