Film räägib kahest klassi autsaiderist, kes otsustavad põgeneda äravarastatud Ladaga itta ning satuvad elumuutvasse seikluste ahelasse. “Tschick” pakub kindlasti huvi väga laiale publikule, kuna selles käsitletavad teemad on üldinimlikud: sõprus, perekond, sõltuvused, kuuluvustunne, protest, riskimine, vabaduse ja armastuse vajadus. Arvatavasti on just Akini Türgi päritolu ja tema kogemus elada erinevana teistsuguses kultuuriruumis andnud talle inspiratsiooni filmikangelaste usutavaks loomiseks. Režissööril on hästi õnnestunud anda edasi mõte, et erinevus rikastab ning koostöös peitub jõud, kusjuures ta on teinud seda väga loomulikult ning lihtsasti aktsepteeritaval viisil.
Ma oleksin tahtnud näha produtsendi nägu, kui ta selle filmiga tegelema hakkas, sest pööraseid ja peaaegu võimatuna näivaid stseene oli palju. Kõige enam sooviksin kiita väga hästi komponeeritud stsenaariumi, mis tugineb Wolfgang Herrndorfi novellile. Nauditav on, et pole mindud lihtsamat teed: klišeed on jäetud kõrvale ning lahendused on ühtaegu nii usutavad ja inspireerivad, kui ka jahmumapanevad.
Sarnaselt prantsuse režissööri Jean-Pierre Jeunet stiiliga, kasutab ka Akin oskuslikult ära mõtete visualiseerimist, seega peab filmivaataja olema eriti tähelepanelik, et lakkamatult toimuv trikitamine erinevate tasandite vahel märkamata ei jääks.
Väga palju on vaeva nähtud kaadrite üleminekutega: selles pole miskit juhuslikku ning tänu mänguliste vahetuste kasutamisele muutub film tempokaks ja kaasahaaravaks. Ennast vahepeal kõrvalt jälgides avastasin, et mu suu on jäänud naeru ja üllatuse vahelisse asendisse kinni - kogu aeg tuli nii palju ootamatusi, et nägu täiesti tõsiseks muutuda ei jõudnudki.
Soovitan seda filmi igas vanuses vaatajale, kelles leidub kasvõi kübeke mässumeelsust ning iha vabaduse järgi. Lood tervendavad meid ning see lugu ravib kindlasti kõiki, kes on tundnud ennast teistsugusena, gruppi mittekuuluvana või perekonna poolt hüljatuna.

Film linastub alates 26. maist kinodes Sõprus ja Artis.