Kirjanik Maarja Kangro: kui õpetajalt tuleb vinguv toon, on kõik läbi


Kirjanik Maarja Kangro: kui õpetajalt tuleb vinguv toon, on kõik läbi
Maarja KangroRahva Raamat

Maarja Kangro on eesti kirjanik, tõlkija ja libretist, kes 10-aastasena tahtis saada filmirežissööriks ja hakata tegema vesterne. Tallinna Ülikooli kultuuride uuringute doktorant ja menuki “Klaaslaps” autor meenutab värvikalt oma kooliteed Ruila koolis.

Mida mäletad oma esimesest koolipäevast?

Käisin lapsepõlves Ruila 8-klassilises koolis, see oli linnalähine sovhoosikool, kuhu sattus palju eluheidikute lapsi. Mina laulsin “Tere, kool!”, isa saatis mind klaveril. Mind pandi istuma esimesse pinki koos Markoga, sest meie vanaisad, sõjaveteranid, käisid koos kalal. Me ei saanud Markoga üldse läbi, kaklesime pidevalt. Esimesel koolipäeval seda siiski veel ei juhtunud.

Meenub seegi, et koolimaja haises värvist. Tollal tähendas ju iga-aastane remont seda, et augusti lõpus tõmmati põrandatele ja seintele paks ujuv värvikiht.

Miskipärast valiti mind üheks lapseks, kelle kooliminekut ETV aastal 1981 kajastas. Tahtsin väga kooli minna, aga see mull lõhkes paari päevaga.

Mis on sinu kõige eredam mälestus kooliajast?

Käisime vene keele õpetajat Naida Toosi akna taga kummitamas. Pärast rebis ta mul õpetajate toas kaela küüntega lõhki.

Sügiseti saadeti meid sovhoosi kartulipõllule, kus algklassides töötati kolm-neli päeva, alates 4. klassist veetsime seal aga terve septembrikuu. Kartulikasti eest sai talongi, talongi eest 20 kopikat. Lolita-eas tüdrukutena hakkasime traktoristidelt lisatalonge küsima, haakisime end traktori külge ja sõitsime kaasa, kuni antigi talongid. Teinekord õnnestus põllult nii päris hea summa teenida.

Seotud lood:

Suvel oli meil aga kohustuslik 10–15 vagu söödapeeti kõblata, lisaks 5 päeva kooliaias ja sama palju malevas töötada. Kooliaias ei tohtinud ametlikult midagi süüa — õpetajad ikka õiendasid, kui tabasid sind herneid söömast, sest kõik see kraam pidi ju ausalt ära mädanema. Mängisime siis õe Kirkega Perviku “Arabella” edasiarendusena mereröövleid: Arabella pandi maakooli, ja kui ta kõplama pidi, niitis piraat Puujalg sovhoosi peedipõllu lihtsalt maha.

Milline oli sinu lemmiktund? Miks?

Sisult meeldisid mulle paljud ained: keeled, matemaatika, geograafia, ajalugu, muusikakoolis solfedžo — kõigis neis ainetes oli midagi huvitavat. Aga eks lemmiktund sõltub suuresti ikka õpetajast, ja mõni tore õpetaja oli meil ka. Algklassiõpetaja Aime näiteks. Ja muusikaõpetaja Kai, kellega käisime Kernu “hullumajas” hoolealustele esinemas, mis oli, vabandust ebakorrektsuse pärast, pööraselt naljakas. Põhikooli lõpust mäletan, kuidas korra nädalas oli kaks eesti keele tundi järjest, kus sai n-ö arutlevat kirjandit kirjutada — see oli Liidu lagunemise, saate “Mõtleme veel” aeg, nii et oli, millest kirjutada — ja seda ma kaifisin väga.

Kõige tüütum tund oli tüdrukute töpa, ma ei saanud aru, miks ma pean mingit ristpistet nokkima või kannalakka kuduma.

Mida tegite vahetunnis?

Jälle midagi eksootilist: Ruila koolis aeti vahetunniks kõik lapsed koolisaali, kus nad pidid vangide kombel ringiratast jalutama. Kes tahtis akna all seista või vastu ahju toetuda — talvel oli ju koolimaja väga külm –, selle ajasid korrapidaja-õpetaja ja peakorrapidajaks valitud 8. klassi laps suure päeviku ja kobaka koolikellaga vehkides jälle ringlema. Kes keeldus ringlemast, sai märkuse.

Pärast neljandat tundi oli söögivahetund, mis tähendas seda, et kõik pidid veetma 45 minutit õues. See venitas koolipäeva väga pikaks. Aga mina hakkasin sellal koos pinginaaber Marju, Kirke ja tema pinginaabriga mööda koolimaja kolama: korrapidaja-õpetaja ajas meid taga, meie aga peitsime end ära, jooksime ja luurasime mööda maja. Aeg-ajalt ronisime Marjuga õpetajate tualeti kohal asuvasse kannelde ja rahvariiete hoidlasse. Mängisime seal omaette kannelt ja itsitasime, kui mõni õps asjale tuli. Teadsime, et kandlemänguga jääme vahele ja suur jama on kaelas, aga asjalolevale inimesele ulmelisi kandleviise mängida oli lihtsalt nii magus, et peapesu tasus end ära.

Paremal Maarja Kangro, vasakul üks tema "kuritöökaaslastest" Maarja Kangro arhiiv

Kui palju sa kehkas kaugust hüppasid?

Põhikooli lõpus vist kuhugi nelja meetri ligi. Aga hoota kauguses olin ma lapsena kõva, selle kohta on mul isegi diplomeid.

Lemmiktoit koolisööklas?

Küsite seda nõukaajal koolis käinud inimeselt!? Üpris karlssonlik. Sama hästi võiksite mõnelt Nõukogude armees käinult poisilt uurida, mis oli toona tema lemmikviskiks. Meile pakuti kaamelitatti, kokaila ja pekisuppi. Pudedaks keedetud kartul oli vist kõige söögikõlblikum. Suusapäevadel ja laupäeviti — olen nimelt neli aastat laupäevitigi koolis käinud! — kuum tee plekk-kruusist.
Sööklakorrapidajate käed haisesid rasvasest kaltsust ja riided spetsiifilisest kapsasupilebrast veel pikka aega. Ah jah, olümpiaadide ajal anti võõrustavates koolides ikkagi üsna viisakalt süüa — sai viinereid ja kartuliputru. Ja osalistele müüdi lehmakese-komme.

Milliste pättus(t)ega koolis hakkama said?

Kummitamist sai jätkatud isegi pärast seda, kui õp. Toos mul kaela lõhki rebis. Meenub seegi, et kord joonistasin malevalipul tatitilgad Lenini nina alla. Õige, see polnud pättus, vaid ideoloogiline õõnestustöö.

Olin esimesed kolm klassi iseeneslikult kiituskirjaga lõpetanud ja leidsin, et see on nõme — kiituskirjad Nõukogude koolis! Alates 4. klassist otsustasin hakata oma protestimeelsust välja näitama. Mäletan, et 5.–6. klassis oli mul vahepeal iga nädal mitu märkust. Usun, et nii mõnelgi korral olid õpetajatele vastuhakkamine ja isegi jaburad tembud õigustatud — mõni õpetaja käitus tõesti ebaõiglaselt või olid reeglid nõmedad.

Aga ühe teise vene keele õpetaja (mitte Naida Toosi) kiusamine on mul siiani hinge peal. Ta oli heasoovlik inimene, mis sest, et pioneerijuht. Kool oli tema elu sisu, ta ostis kõigile õpilastele oma raha eest vihikud, pani neile ise paberidki ümber ja kirjutas oma käega vihikule “Русский язык. Задания. IV класс”. Aga eks ta oli ka väga õrnade närvidega: hakkas ükskord nutma lihtsalt selle peale, et ma istusin vene keele tunnis, paks must parukas peas.

Mis oli koolis kõige raskem, ebameeldivam?

Sotsiaalne, seltskondlik külg. See oli räme avastus, et kool pole mitte teadmiste kogumise, vaid enese seltskondliku kehtestamise koht. Ruila kool polnud kõige mõnusam keskkond, õhustik oli hapu ja konfliktne — aga mida enamat stagnaaegsest linnalähisest sovhoosikoolist tahtagi!?

Me polnud õdedega erilises soosingus, arvati miskipärast juba ette, et peame end paremaks. Tegelikult elasime minu algkooli ajal koos vanavanematega majas, kus rott ujus solgiämbris ja veevärki polnud. Meil polnud ka moodsaid pibosid, vaid tootmiskoondise Uku mütsid, mida teised kutsusid “Saksa pottideks”. Teksadki polnud välismaalt, vaid Sangarist.

Kuidas istusid sulle klassiõhtud ja koolipeod?

Mnjah, mida noorem ma olin, seda vähem neid kaifisin. Oleksin iga kell eelistanud klassiõhtu koogisöömisele rajoonikontrolltööd. Pidusid pidi justkui nautima, kuigi midagi polnud nautida. Minu jaoks oli õhus pinge: äkki tuleb “vabas” õhustikus eriti selgelt välja, et meil pole omavahel vahva. Kuid eelkõige, et mina ei sobitu teistega.

Samas olin ma ka edev laps, armastasin esineda. Mäletan, kuidas ma 1. klassi nääripeol lava taga passides ei jõudnud ära oodata, millal jälle minu etteaste tuleb. Natuke vanemaks saades, 6.–7. klassis hakkasin juba ise igasuguseid asju korraldama, totraid etteasteid ja üritusi.

Just oma kooliteed alustanud Maarja Kangro Maarja Kangro arhiiv

Kelleks sa tahtsid kooliajal saada?

10-aastasena tahtsin saada filmirežissööriks, kavatsesin hakata tegema vesterne.

Milline on hea õpetaja?

Hea õpetaja oskab teise inimese mõtlemisest aru saada, st tal on hea theory of mind. Ta tabab ära, mis kedagi käivitab. Ja ta peab õpetatava ainega ise tihedalt suhestuma, et osata seda haaravalt edasi anda. Isegi pealtnäha jamaga on võimalik otse suhestuda ja seda teisele isuäratavaks teha.
Mu vanaema oli väga hea õpetaja, tegi mulle asjad enne kooli nii selgeks, et kolm esimest aastat polnud koolis suurt midagi õppida. Ma ei tea, kuidas ta selle saavutas, aga tema endised kooliõpilased ja kolleegidki mäletavad, et ta ei tõstnud kunagi häält ja suutis oma autoriteedi ikkagi kehtestada. Arvan, et kui õpetajalt tuleb vinguv toon, on kõik läbi. Hea õpetaja suudab oma emotsioone ohjata.

Aga õpetajatöö on muidugi väga kurnav, seda tuleb tunnistada — just põhikoolis. Mina ei saaks sellega hakkama. Pole ime, et tinnitus on nende kutsehaigus.

Kui saaksid valdida ühe raamatu, mis peaks olema lastele kohustuslik, siis see oleks…

Oh, see oleneb vanusest. Mu enese eetiliseks teejuhiks oli ameerika ulme. Võib-olla võiks 10–12-aastaste lugemikus olla Asimovi jutustus “Inetu poisike”?

Mida soovitad ja soovid kooliminejatele ja kooliskäijatele?

Mu lapsepõlves oli igal pool seinale kirjutatud: “Õppida, õppida, õppida”. Aga see pole vist eriti innustav soovitus. Koguge jaburaid kilde oma koolielust — isegi kui te loovisikuks ei hakka, saab neid hiljem ilusti ära kasutada!

Maarja Kangro raamatud leiad Rahva Raamatust.