Klassi priimus: meie vaimne koormus on palju suurem kui tavalise õpilase oma
Kes ma üldse olen?
Olen 14-aastane, teismeea võibolla kõige teismeealisemas eas tagasihoidlik poiss, elan ema ja õega, isa elab teise naise juures. Koolis läheb hästi. Mulle meeldivad arvutitega seotud asjad, enesearendamine, mõtlemine, võistlustel ja olümpiaadidel käimine, söögitegemine, aga mitte mingil juhul koristamine.
Kuidas minusse suhtutakse?
Olen kogenud nii head kui halba. Üks kooli algusaastaid läbiv joon oli koolikiusamine. Arvan, et mind kiusati lihtsalt kadeduse pärast, ehk siis: “Olen tükk s****, kurb inimene, miks teised peavad siis rõõmsad olema?” Eks vahel ole oma klassi tüübid ka kadedad, vahel harva kostab väljendeid “tuupur”, muidu suhtutakse hästi.
Olgu siinkohal mainitud, et ma ei tuubi iialgi, mulle jäävad asjad tunnis meelde, silmaring on avar ja mulle meeldib ennast arendada. Pole just klassi popim kunn, aga mindki kutsutakse näiteks moešõule esinema, olen kogu kooli ees jõulupeol oma klassi esinemise selgrooks olnud. Diskodel, kui sinna satun, võetakse mind ikka vahel tantsima, vahel võtan isegi. Ühel klassiõhtul olin ma alfaisasest tantsupõranda valitseja. Nii et koolis meeldib mulle väga.
Mis mulle koolis meeldib?
Kogu see kool — toredad inimesed, niisugused kiiksuga, vahel üliharva mõni lollakas eksib ära ning mõned ongi vahel tigedad.
Missugused on õpetajad? Bioloogiaõpetaja on pisut tigedavõitu kestaga, aga siiski tore. Loodusõpetuse õpetaja on niisugune lõunamaise iseloomuga (Lõuna-Eestist siiski), veidi range, aga lõbus ja soe inimene, teeb vahel klassi ees pulligi.
Saksa keele õpetaja on väga lõbus tüüp, aga kui teda täiega vihastada, siis võib ka täielik õudus olla. Üks tüüp tegi meile kõigile välja sõnadetöö, milleks keegi valmis polnud. Mul vedas, pähe jäid need sõnad.
Ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja, kes on viimasel ajal omajagu tuntust saanud. Tema on ikkagi väga lahe tüüp, ei saa ealeski vihaseks, jube tugevate närvidega, aga suudab tunnis korda hoida. Ajalooõpetajagi on väga muhe, suur kogukas mees suure suuga. Nemad ongi siis need väljapaistvamad õpetajad.
Mis mulle ei meeldi?
Meie küla inimesed. Ma elan kohas, kus kõik käib ümber ühe perekonna ja kui ei ole nõus nende pilli järgi tantsima, siis oled sa mõnitusobjekt. Külas elavad muide vaid paar inimest, keda austada — abivallavanem ja mata õps, lisaks veel üks hästi tore vanem tädi — soe ja tark inimene, kellel on nii mõnedki toredad lood varuks. Aga nende tõttu, kes on tigedad, peangi ma enda koduks rohkem kohta, kus on minu kool. Hoopis teine õhkkond on seal alevikus.
Veel ei meeldi mulle see, et me peame koolis liialt kodutöid vahel tegema. No kui aus olla, siis see pole väide midagi originaalset, kõik kurdavad seda, aga minul kui olümpiaadiõpilasel käib see tööde hulk vahel üle jõu, eriti, kui peab võistlusmaterjale läbi kammima ja ka kodutöid tegema.
Siis ei meeldi veel LAISKUS ja VINGUMINE, mida kohtab sageli. Vinguti, et koduülesanded ei jõua kohale. Ühe õpetaja arvuti on imelik, muudkui lollitab ja asjad ei jõua ePäevikusse, tunnis ka ei kuulata. Pakkusin, et teeme pilve ühiskausta, mida koos täiendame. Nõustuti, aga hiljem jäi asi katki. Üks poiss, kes on tark, aga marulaisk, väitis, et liiga keeruline on. Soovitasin tal ise juurde uurida ja küsida minult, kui vaja. Ei viitsinud, vaid vinguda viitsib: „Me ei ole geeniused nagu sina!”
Siis see viimase hetke värk. Näiteks oli meie klassijussil sünnipäev ning tüübid otsustasid selle teate meie Facebooki gruppi alles päev enne seda päeva üles panna. Ikka leiti aeg! Väideti, et unustati. No okei, see on norm, kui vahel unustada, aga seda juhtub IGA PÄEV!
Küll unustatakse kodutööd, tähtajad, sünnad ja nii edasi. Ma lihtalt ei jaksa enam seda „me unustasime” jama kuulata. No mõtlesin siis kommenteerida, et nii enam ei saa ja peab ikka selliseid asju varem arutama. Sain vastuse, et ma olen õel vinguviiul, kes rikub teiste kaunid plaanid ära ja et me saime sellest alles nüüd teada. Üks osa sellest vastusest oli: „Mul tuli väga hea mõte, mis on armas ja tore ja osale see lihtsalt ei sobi.” No öelge, mida mina tundsin, kui sain teada, et meie pilveprojekt oli lihtsalt kotti lastud ja ma kulutasin oma pilveruumi lihtsalt nende jaoks suvalisele asjale. Otsustasin oma Facebooki kinni panna…
Kooli juures ei meeldi mulle veel üks asi. Ei arvestata olümpiaadiõpilaste võimalusega jääda päev enne võistlust koju. Nimelt olümpiaadid on tavaliselt laupäeviti, seega reedel saaks ju kodus olla? Ei saa, sest reedel on kunstiõpetus, mida on vägagi raske kodus ise nuputada, peab kohal olema. Lisaks pole veel kunst minu ala.
Mida minusugustest arvatakse?
Kiputakse arvama, et õpetajatel on oma lemmikud, tavaliselt peetakse õpside lemmikuiks neid tarku tüüpe, keda saadetakse olümpiaadidele ja võistlustele. Nemad saavad ju näiteks päev enne olümpiaadi koju jääda! Saavad vähem koduseid töid! Seega — on lemmikud!
Ma tahaksin öelda nende väidete peale: „Kuule, inimene, tule mingile olümpiaadile ja siis sa näed, et sa sured selle koorma all lihtsalt ära, sest sa pole lihtsalt harjunud nii palju tööd tegema!” Alustame või sellest, et on vaja väga palju lugeda täiesti igavat või arusaamatut teksti ja siis järgmisel kokkusaamisel küsib õps niikuinii selle materjali kohta midagi sellist, mida mitte keegi niikuinii ei tea.
Siis tuleb ju veel harjutada! Olümpiaadiülesanded, kordamised ja nii edasi. Toon näiteks inimeseõpetuse vabariikliku võistluse: kordamismaterjal oli 2 sentimeetrit paks, tuli kibekiirelt läbi võtta ja see kuidagi meelde jätta, olin siis 6. klassis, aga õppisin võistluseks 5. klassi asju. Seetõttu olin kuu aega teistest maas ja kevadel tuli 6. klassi asjade peale tasemetöö. Tegin viiele ära, olen seitsmendas ja elan veel!
Siis veel peab peale tunde ju kokkusaamisi tegema ja siis vahel täiesti igavat õpetaja juttu kuulama. Kodutöödega on nii, et vahel mõni õpetaja lubab need tegemata jätta, kuid enamasti määritakse need meile täie rauaga kaela ning siinkohal tuletatakse veel meelde olümpiaadimaterjale! Ning tunniasjad peavad ka selged olema, tunnis peab kaasa lööma! Ning üks õpilane käib tavaliselt mitme eri aine olümpiaadidel…
Nii et ei julgeks väita, et me oleme õpetajate lemmikud, pigem vastupidi — meie vaimne koormus on palju suurem kui tavalise õpilase oma, kes lihtsalt sureks selle koormuse all ära, mida meie kanname. Praegu on tulemas ju bioloogia vabariiklik, saksa keele maakondlik, inimeseõpetuse olümpiaad… Aga me ei vingu, et tööd on liiga palju, me oleme rõõmsad selle üle, et saame ennast teostada, tõestada oma oskuste olemasolu, suhelda teistega, veeta vaba aega kasulikult.
