Kolime kokku?

Suure armumise korral ei tundu olevat ühtki muud võimalust – loomulikult kolime kohe kokku. Saame koos magama minna, koos ärgata, igal võimalikul hetkel kallistada ning rõõme ja muresid jagada. Paremat ideed ei saakski kellelgi üldse pähe tulla ja lollid on need, kes selle otsusega nõus pole või keelama hakkavad. Kuradile vanemad ja teised jutlustajad! Kuidas nad ei mõista, et me oleme armunud ja kuulume kokku!? Igavesti!

Kerge teha, raske hoida

Kooselu ei olegi nii lihtne, kui arvata võiks. Lisaks kõigile headele asjadele tulevad ju ka tavaprobleemid. Esile kerkivad küsimused:

1. Kes peaks tegema need tööd, mis vanematega koos elades justkui võluväel tehtud said?
2. Kes peaks hakkama meie kooselu rahastama, et me saaks toime kõigi majanduslike küsimustega?
3. Kuidas me tülitsemata olmemuredega toime tuleme?
4. Kas kooselu korral meie õpingud ja sõprussuhted ei kannata?
5. Mida arvavad kooselust meie lähedased?
6. Kas me üldse oleme valmis täiskasvanud olema või ainult mängime neid?

Samalaadseid küsimusi võiks esitada veelgi ja ajapikku mõistavad asjaosalised isegi, et niisama kergelt ja armastusest ei tule midagi. Kooselu vajab ka hoolikat planeerimist, kompromisse ja kainet mõistust. Juhul, kui kahe noore kooselus pikapeale kired möllama hakkavad ning tülid maad võtavad, võib hea suhe kooseluraskuste tõttu puruneda ning mõlemad osapooled mõistavad, et oleks olnud targem veel oodata.

Vigade vältimiseks

Erinevate inimeste kooselud põhinevad erinevatel asjadel. Mõned paarid on äärmiselt tolerantsed ning tegutsevad justkui eraldi eludes, kuid käivad koos magamas ning omavad sealjuures parimaid sõprussuhteid. Kodutöid teeb parasjagu see, kel aega on ning oma isiklike asjade eest hoolitseb igaüks ise. Seesugune kooselu eeldab ka mõlema majanduslikku iseseisvust. Puudub tüüpiline meesroll ning harjumuspärase perenaisemudel. Mõningatel paaridel on kodutööd jagatud – tütarlaps peseb pesu, koristab ja keedab, noormees käib kooli kõrvalt tööl ning maksab makse. Reeglina siiski tekivad ka tülid, sest harva piisab ühe palgast kahe elatamiseks ning inimväärse elu tarbeks tahaks ka tüdruk oma raha. Need on vaid kaks näidet.

Kooselu toimimiseks oleks tarvilik reeglid paika panna: milline paar oleme meie, kas me tahame armastuse kõrval ka teatavat vabadust või jagame kõike – alates elupinnast ning lõpetades viimaste sentidega. Vastavalt sellele tuleks otsustada ka tegemist nõudvate tööde jaotus.

Tihti juhtub, et noormehel ja neiul on kooselust erinev arusaam – üks eeldab täielikku usaldust ning aruandlust, kus ja kellega käiakse, teine tahab ka üksi või isiklike sõpradega väljas käia. Tülid pole seetõttu rasked tekkima.

Millal on õige aeg?

Õige aeg on suhteline. Mõne paari jaoks ei ole teemas midagi rasket – ühel hetkel kolitakse kokku, hõõrutakse maha teravad nurgad ning elu jätkub täiesti normaalsel moel. Enamasti kolitakse kokku tudengipõlves, mil vanematekodust on juba lahkutud ning alanud noore iseseisev elu. Esimene armastus ning esimene kooselu võivad ka luhtuda ning midagi imelikku selles ei ole. Kogemused kujundavad meid sellisteks, et järgnevates suhetes oleks juba lihtsam. Nii saabki noorest suhteküps täiskasvanu.

Keskkoolis ei ole veel õige aeg abielu (sest sisuliselt kooselu seda ju on) elama hakata. Tormiline teismeline ei ole piisavalt valmis ning vajab veel vanemlikku täiskasvanutoetust. Seetõttu ei maksa kooseluga ka kiirustada. Kohtingud on seda romantilisemad, mida harvemini neil käid. Küll pika elu jooksul jõuab veel koos elada nii, et küll saab.