"Kolisin poisi vanemate juurest välja, kui segane pereema ennast üles lubas puua"
Kõik sai alguse sellest, kui läksin lahku eelmise poisiga, kes oli peast täiesti arulage — jõi, suitsetas, valetas, oli päevast-päeva arvutis… Ka tema vanemad polnud kuigi seltsivad ja olid väga ükskõiksed.
Sain endale uue noormehe — 18-aastase, väga kena ja sõbraliku, samuti hea huumorisoonega. Kõik, mida olin soovinud. Koos oleme olnud nüüdseks 1 aasta ja 5 kuud. Probleemiks on aga tema perekond. Alguses oli kõik lilleline ja ilus. Kolisin mõneks ajaks tema pere juurde. Isa töötab poisil Soomes, kodus 15-aastane õde ja 40+ vanuses ema. Ema tundus tore, sõbralik, nooruslik — liigagi, pidutseja. Õde algul sõbralik, tore.
Peale seda, kui poisi ema õde suri, muutus kõik. Olles elanud umbes pool aastat nende juures, muutusid nad õelateks, kahepalgelisteks valetajateks. Poisi ema ajas mind mu klassiõega tülli, et saaks hakata mu ellu tungima nagu parasiit. Ema pidevalt joob, suitsetab, käib riides kohatult, joob oma poja vanustega, neelab pidevalt tablette.
Ühel päeval läks asi liiale — ema jõi ennast purju ja lubas end üles puua, olin meeletus hüsteerias. Õde on pidevalt ainult raha peale väljas. Eks see puberteet ole ka kohutavalt peal. Peale poolt aastat julma igapäevast karjumist ja terroriseerimist otsustasin sellele asjale lõpu teha. Olen lõpetanud igasuguse suhtlemise poisi vanematega. Paistab, et poisi emale läks see väga hinge. Selles suhtes, et ta ei saa mind enam otseselt mõjutada.
Elan nüüd poisiga oma vanemate juures, kes on igati mõistvad. Ei möödu nädalatki, kui poisi ema ei helista ja ei terroriseeri meid. Poiss on selles suhtes ükskõikne ega astu minu eest välja, pigem ignoreerib seda, mida ema ütleb. Poisi isale on poisi ema kõik oma vaatenurgast kenasti ette kandnud ja poisi isa süüdistab mind päheistumises. Nüüd kui minu poiss oma vanematelt raha küsib, öeldakse vabanduseks, et kas pole või teeni ise. Samal ajal, kui poisi õele ostetakse erinevaid uhiuusi riideid ja asju, mis üpriski kallite killast. Samuti pole ema välimus kuigi tagasihoidlik — uued minikleidid, tikkkontsaga kingad, värvilised läätsed, geelküüned, solaariumipäevitus.
Poisi isaga ma väga ei suhtle ja tänu sellele ei tea ta palju asju. Samuti ütles poiss mulle, et kui ta räägiks isale mõningaid asju, mida ema korraldanud on, oleks lahkuminek kohene. Samuti teeb mulle väga haiget see, et poisi ema helistas mu poisile ja ütles, et tal on kahju, et tal selline tüdruk on. Ma ei ütleks, et ma oleksin nende peale kade, aga see, et ta perekond mind terroriseerib, on haletsusväärne. Ma üritan lasta ennast mitte mõjutada ja sellest kõigest üle olla, aga kauaks ma enam jaksan. See terror on kohutav. Tunnen, et mind kasutati alguses ära, et saada teada, millised on mu nõrkused ja seejärel mulle nuga selga lüüa. Minu oma vanemad samuti alguses suhtlesid nendega, aga enam mitte. Tänu sellele, et tuli välja nende tõeline isiksus. Loodaksin väga abi saada, et teada saada, kuidas ma peaks käituma. Olen üsnagi kindel, et nad ei jäta enne, kui ma reaalselt annan alla ja murdun.
