"Ei ole hobisid, ei ole unistusi, tööst või muust rääkimata. Miks? Sest kardan läbi kukkuda ja parem on mitte midagi teha kui üritada ja feilida. Koolist saadik on pähe tambitud, et kui sa pole parim, oled eikeegi, nii et ma olen oma luuseri staatusega leppinud.
Mul ei ole julgust ennast kuskile tööle pakkuda, sest ma ei oska mitte midagi. Mitte et mul haridust ei oleks, vaid mul puuduvad praktilised kogemused, millega reaalselt kasulik olla. Ma kardan vigu teha, enesekindlus on ümmargune null. Paraku ei ole ma ka veel päris nii loll, et oma rumalust mitte mõista. Mul on piinlik kui ma midagi ei oska või teistele probleeme tekitan, samas näen kõrvalt kivipäid, kes ei oska kolme sõna lausessegi moodustada ja kes pidevalt ühe käki teise otsa keeravad, kuid nad on oma rumaluses nii ennasttäis, et elu ongi nende jaoks üks suur lillemeri."