"Koolis õpitakse asju, mida tegelikult tulevikus kellelgi vaja ei lähe"

Palju räägitakse sellest, kuidas kool on õpilastele kurnav ja kuidas õpilaste liigne koormus ja õppimine tekitab stressi. Ometi on vaja hea haridus omandada, et tulevikus olla edukas ja töötada hea töökoha peal. Niisiis, kuidas leiutada selline kompromiss, et õpilaste jaoks oleks kool meeldivam paik ning sealjuures ei jääks neil omandamata hea haridus?

Ma arvan, et tänapäeva koolides, eriti gümnaasiumites on õppekava liiga ülepaisutatud. Õpitakse asju, mida tegelikult tulevikus kellelgi vaja ei lähe, aga teemad, mis on elus palju olulisemad ja vajalikumad, need on täielikult tagaplaanile jäetud või puuduvad täielikult.

Näiteks tänapäeva gümnaasiumi õppekava sisaldab keskmiselt viit matemaatika tundi nädalas, tundi, kus õpitakse, kuidas arvutada mõne kujundi ruumala või leida kolmnurga kesknurk — siit tekib küsimus, kus mul seda elus vaja läheb?

Ei lahendata elulisi ülesandeid ja isegi täiskasvanud on tunnistanud, et kui sa just matemaatikaõpetajaks ei taha saada, läheb sul reaalses elus vaja ainult liitmist, lahutamist, korrutamist, jagamist ja protsentarvutust, aga selliseid asju õpitakse juba algklassides.

Küll aga ained nagu perekonnaõpetus, inimeseõpetus jne, selliseid aineid on gümnaasiumi õppekavas keskmiselt kord nädalas. Ained, kus õpitakse asju, mida läheb elus vaja kõigil, ka neil, kes ei soovi vastavat eriala edasi õppida, ka neil on vaja teada ja õppida teiste inimestega arvestama, peret looma ja õppida suhtlema, arendada ka empaatiavõimet, st õppida mõistma teisi inimesi.

Kool oleks õpilastele tunduvalt meeldivam koht, kui õpitaks asju, mis kõigile tõesti huvi pakuks. Näiteks selle asemel, et tuupida pähe füüsikavalemeid, võiksid koolis käia hoopis erinevate kutse- või ülikoolikoolide esindajad, kes tutvustaksid erinevate koolide erinevaid erialasid või kursuseid, mida õppida. Nii saaksid õpilased ka iseennast paremini tundma õppida ja teada saada, mis neile tegelikult huvi pakub ja mida nad sooviksid edasi õppida. See aitaks paremini tulevikuplaane paika panna ja otsustada, kes või mis neist tulevikus saab.

Sagedasemad võiksid olla ka erinevad loengud erinevatest noorteprobleemidest, näiteks alkohol või narkootikumid, võib-olla hoiaks see mõne noore haiglasse sattumise või lausa surma ära. Lisaks võiks õpilastele rääkida, mis maailmas toimub, mis meie endi ümber toimub, aga seda ei tehta praktiliselt üldse või tehakse väga vähe.

Väga paljud tänapäeva noored ei teagi, mis nende ümber toimub, sest kõiki uudiseid ei jõua ju keegi läbi lugeda. See on tegelikult kurb, kui me ei tea, mis meie ümber toimub, milline on hetkel Eesti olukord või kui noortel pole õrna aimugi, kelleks nad tulevikus saada tahavad ja kellena töötada.

Samuti on tänapäeval välja kujunenud “hindele õppimine”, see tähendab, et õpitakse ainult tööks ja hiljem on kõik õpitu meelest läinud ja hinne käes, aga targemaks ei saanud keegi, ja mis see keemia 5 mulle siis tulevikus juurde annab, kui ülejäänud teadmised puuduvad?

Ühesõnaga, mina arvan, et noortel oleks tunduvalt lihtsam tulevikus hakkama saada, ja ka tulevikuplaane juba keskkoolis teha, kui koolid panustaksid rohkem sellele, et õpilastele tutvustataks rohkem ülikoole, kutsekoole või ameteid. Samuti võiks koolis olla rohkem õppeaineid, mis räägiksid hetkel maailmas toimuvast ja avardaks õpilaste silmaringi ja tihedamad võiksid olla loengud, erinevatest teemadest, mis õpilasi huvitavad ja millest tulevikus ka kasu oleks.

Oma mõtetest kirjuta [e-mail]!