Koolisüsteem läbi õpilase vaatevinkli: kas õpilased on robotid?

Olen ühe väikese maakooli 9. klassi õpilane. Ma pole kunagi näinud mõtet meediasse kaebama tulla, kuidas koolis on raske ja nii edasi, aga praegusel hetkel tunnen, et pean siia kirjutama, mis lood tegelikult koolis on ja ehk juhtub seda lugema keegi, kellel haridussüsteemiga päriselt ka pistmist on. Ma annan väikese ülevaate päriselust.

Kõigepealt tahaksin mainida seda, et ma pole mingi looderõpilane. Minu hinded on enamjaolt viied, keemias juhtub ka mõni neli tulema, kuid üldiselt olen musterõpilane. Ma ei jäta kodutöid tegemata. Samuti ei süüdista ma antud hetkel õpetajaid, ma ei süüdista otseselt kedagi.

Kool on koht, kus ennast harida. Samas, kui mõned käivad koolis ainult sellepärast, et seadus nii ette näeb. On igasuguseid inimesi. Mina käin koolis sellepärast, et ma tean oma tulevikusuunda, ma tahan saada arstiks ja minu tulevikuplaan on üsna selge. Ja seega ma sunnin end sellest koolist välja vedama, et ma saaksin tegeleda sellega, mis mulle päriselt meeldib, aga kas ma naudin koolis käimist? Ei.

Minu tunniplaan näeb välja selline: esmaspäeval kuus tundi, teisipäeval seitse tundi, kolmapäeval seitse tundi, neljapäeval seitse tundi ning reedel kuus tundi. Tundub, et tegemist on lapsemänguna, eks? Aga kui kujutate ette, siis järgmiseks päevaks jääb õppida 6-7 aines. Kuue kuni seitsme aine õppimiseks ei kulu tund aega (need, kes tõeliselt õpivad), see võtab aega kaks kuni neli tundi aega (olenevalt õppida jäetud kogustest). Ja nüüd kui arvutada, siis me tegeleme tööga 9-14 tundi päevas. Eestis on keskmine töökoormus 8 tundi päevas, kust otsast see normaalne on?

Mina tegelen ka aktiivselt spordiga, kolmapäeviti käin ma trennis. Trenn algab 16.15 ning lõppeb umbes 18.00. Riiete vahetamiseks, pesemiseks ja koju jõudmiseks kulub umbes pool tundi, koju jõuan ma 18.30. Selleks ajaks on kõik minu pereliikmed juba kodus. Järgmiseks päevaks on mul 7 aines õppida (tunniplaanis seitse tundi, kõik tunnid on sellised, kus jäetakse alati kodus teha) ma jõuan koju, lähen sööma ja siis üllatus-üllatus, ma lähen õppima. Siis ma kulutan umbes 2-3 tundi õppimisele ja kell on siis märkamatult saanud juba kaheksa või üheksa. Halvemal juhul peaksin lõpetama õppimise kella kümnest. Kuna mina olen selline inimene, kes vajab und vähemalt 8-9 tundi und, et järgmisel päeval vastu pidada, pean ma magama minema vähemalt kella kümnest. Seega minu päevaplaan näeb välja selline- äratus, kooliminek, koolis õppimine, trenn, kodus õppimine, magamine.

Mul ei jää muuks asjadeks aega. Kui ma seda probleemi õpetajatele kurdan, ütlevad nad, mis te arvate, et uues koolis on teil kergem? Kannatate ära. Ja ma ei saa midagi vastu öelda.

Ühel teisipäeval oli meil seitse tundi. Päeva lõpuks olin ma aga nii väsinud, et mul tulid pisarad, sest ma olin koolipäevast nii väsinud. Kas see on normaalne, et me peame töötama ja sundima ja pingutama ennast niimoodi, et veri ninast väljas?

Ma olen pidevalt stressis, sest mulle läheb väga korda see, et mul oleksid head hinded, ma tahan lõpetada põhikooli kiituskirjaga, kõikide viitega. Aga mul on selline tunne, et see jääb vaid unistuseks, sest mul on jõud otsakorral. Ma ei saa kellelegi oma muret kurta, sest seadus lubab, midagi pole teha, pean lihtsalt ära kannatama.

Kui õppealajuhataja meile uue poolaasta tunniplaanis rääkimas ja seletamas käis, ütles ta, et me peaksime jätma oma huviringid pooleli, kui ei jõua, sest õppimine on prioriteet. Jah, ongi, aga kas tõesti pean ma jätma pooleli spordiala, mida ma juba seitsmendat aastat järjest harrastan?

Ma ei tahaks viriseda, ma tõesti ei tahaks, aga asi läheb juba kontrolli alt välja, ma tõesti ei jõua enam. Kas õpilased on robotid?

Hea noor, kuidas sinule tundub, kas tuleb tuttav ette? Anna teada [e-mail].