Kui ta aasta aega tagasi ülikooli astus, hakkasid tal toimuma peod instituudiga. Minu sinna tulekule pandi kindel veto peale, kuna ta tahtvat neid pidusid "nautida". Jah, mul on kombeks muutuda pahuraks joobes inimeste ümber, kuna ma mingil põhjusel ei salli neid. Siis ta ütles, et tänu minule ta ei saaks neid nautida, tema instituut on tema asi ning mina ärgu sinna tulgu.

Pisut aega hiljem toimus minul oma insituudiga pidu, temal samal õhtul enda omaga. Kuna taksoraha väga üle ei jäänud, palusin eelneval õhtul, kas ma võiks tulla tema juurde ööseks, et ta helistaks kui lõpetab. Sellele pandi samuti veto peale, kuna siis ta ei saaks õhtut nautida, kuna peaks pidevalt minule mõtlema. Korduvalt oli ta mulle väitnud, et kuigi armastab ka mind, armastab ta eelkõige ennast rohkem.

Viimastel kuudel tekkis meil tülisid rohkem. Ja tühisematel põhjustel. Kuid ma armastasin teda endiselt ja lootsin, et kõik paraneb. Nädal aega tagasi vihastasin ta peale, kuna selle asemel, et minna tähistama meie aastapäeva, läks ta välja oma instituudiga. Kui ma selle peale vihastasin, sain ma kirja, kus öeldi, et peale seda, kui ta läheb reisile (täna), me enam ei kohtu.

Ma sattusin nii paanikasse ja sõitsin tema juurde. Seal oli ta aga... pahane. Ma ei saanud täpselt aru, kas see oli viha või ehmatus. Ta oli siiralt vihane, ma ei tundnud teda ära.

Nüüd on paar päeva sellest möödunud ja ma tunnen end hullumas. Igal pool, kus ma käin, näen ma teda. Igal tegevusetul hetkel tulevad mu pähe mälestused temast. Hommikuti ma ärkan ja tahan talle helistada ning siis mäletan, et ma ei saa. See tunne on jube. Olen kunagi olnud söömishäirega kimpus (millest seesama tüdruk aitas mul üle saada), tunnen ka seda haigust naasmas.

Palun seletage seda olukorda minu jaoks. Mis juhtus? Mis juhtuma hakkab? Ma vajan seda.

R, 20

Dr. Noormann vastab

Seletada on lihtne, aidata raske. Armastusel on mõistust halvav toime. Sama toime on ka armukadedusel ja paraku ka vihkamisel. Siis me käitume kontrollimatult, teiste ja ka iseenda hilisemal hinnangul jaburalt või lausa ohtlikultki. Armastuse purunemist või purustamist on teoreetilises plaanis käsitletud ka emotsionaalse šokina. See kestab akuutsena paarist tunnist paari nädalani. Sel ajal me ei suuda mõelda olukorrale reaalselt ega leida võimalikke lahendusi ja psühholoogide raskusena ka võtta kuulda nõuandeid. Akuutse šoki ajal võime lakkamatult nutta, langeda apaatiasse, ohjeldamatult nutta, ohjeldamatult süüa või loobuda söömisest, magada või loobuda magamisest. Meile tekivad suhtlemisraskused kuni kõnehäireteni välja, hoolimatus oma tervise ja välimuse vastu. Täielik segadus tajudes, reaktsioonides, käitumises.

Selle ilmselt juba tuhandeid aastaid tuttava seisundi seletamiseks või isegi raviks on kasutusel vanasõna „Hommik on õhtust targem“. See tähendab seda, et kõige targem tegevus on mitte midagi teha, oodata rahunemist, mõtete selginemist, teadvuse üle võimu kehtestumist. Paari nädalaga selline šokist tingitud stress taandub, kas olukorraga kohanemise või olukorraga leppimise teel või ohtlikuma variandina teiseneb depressiooniks. Akuutses šokis võib inimene end ettekavatsematult tappa afekti tõttu, depressioonis inimesed tapavad end täiesti alistumisseisundis, lootusetuses, abituses, kuid kaalutletult, ettekavatsetult.

Nii saan ma soovitada väga raskesti täidetavaid asju. Oodata, suhelda sõpradega, tegeleda harrastustega, lugeda, kuulata klassikalist muusikat, pidada enese jälgimise päevikut. Vältida tuleb ohtlike tagajärgedega asju nagu uimastid, tugevatoimelised rahustid ilma arstiga konsulteerimata, autoagressiivsus (enesevigastamine), mõtlematud otsused lõpetada õpingud või ärakolimine. Isegi autosõit on šokist tingitud stressis ebasoovitav. Ka purunenud suhte klaarimiseks on stress kahtlane seisund. Anna ajale aega asju klaarida.

Teie Dr. Noormann

Jaga
Kommentaarid