Kuidas see küll juhtus? Soovis saada miilitsaks, aga hakkas kirjanikuks. Indrek Koff meenutab

Kirjanik, tõlkija ja nelja lapse isa Indrek Koff meenutab enda koolitee eredamaid mälestusi. Populaarsete lasteraamatute autor unistas kooliajal saada peale miilitsa ka tuletõrjujaks, kangelaseks ja traktoristiks ning pidas klassivendadega vahetunnis veesõda.

1. Mida mäletad esimesest koolipäevast?
Jube põnev oli ja natuke vist ka hirmutav. Õpetaja oli väga tore, mulle ta meeldis kohe algusest peale ja jäigi meeldima. Muidugi hakkas üks laps klassijuhataja tunnis nutma ka, aga küllap ta harjus olukorraga juba 2. septembril, nagu see enamasti läheb. Ma arvan, et päike paistis, sest nii on see igal aastal, kui kool algab. Üldiselt oli see üks väga ilus päev.

2. Mis on sinu kõige eredam mälestus kooliajast?
Neid on hirmus palju, ei jaksa kõiki üles lugeda. Kaks eredat mälestust seostuvad ühe ja sama asjaga. Väga õnnelik olin, kui sain kümneaastaselt pioneeriks. Päike paistis, lugesime pioneerivannet ja tunne oli, et ilmselt saavad meist kunagi Nõukogude Liidu kangelased. Aeg muutus ja meie koos sellega. Kirjeldamatult õnnelik olin, kui 7. klassis selgus, et meie koolis enam pioneerikaelarätti kandma ei pea. Tõmbasime oma „kaltsud” suures eufoorias ribadeks!

3. Lemmiktund? Miks?
Algklassides ilmselt keka, sest seal sai rahvastepalli mängida ja see tuli mul hästi välja. Kui rahvastepalli enam ei mängitud, läks keka mulle ebamugavamaks ja uueks lemmikuks sai emakeel ja kirjandus. Eks mu praegune ametki näita, miks see tund mulle meele järele oli, aga paljuski meeldis see tund tänu õpetajatele. K ja K ehk Keel ja Kirjandus ehk Käsper ja Künnapas on mind ikka väga palju suunanud ja mõjutanud!

4. Mida tegite vahetunnis?
Kehtiva korra järgi oleksime pidanud mõõdukas tempos mööda koridori ringi käima. Päripäeva ja ilma igasuguste kõrvalekalleteta. Ilmselt tegime vahel ka seda, aga enamasti käis paras jooksmine ja tagaajamine. Kui vahetundide peale mõtlen, tuleb ikka veel tunne, et särgiselg on higist märg. Üksvahe pidasime ka veesõda, aga sellele tegi klassijuhataja kiire lõpu – rivistas meid üles ja valas iga sõduri pritsi krae vahele tühjaks. Pärast seda kandus sõda kooli territooriumilt väljapoole.

5. Palju hüppasid kehkas kaugust?
Täpselt ei mäleta, arvatavasti pisut alla keskmise ja päris kindlasti vähem kui mu oma lapsed. Nemad on minuga võrreldes ikka täitsa sportlased.

6. Lemmiktoit koolisööklas?
Nälg tegi kõik toidud ühtviisi heaks.

7. Millis(t)e pättus(t)ega koolis hakkama said?
Pättused kasvasid koos vanusega. Igasugu asju sai tehtud, tahvli peale sodimisest kuni paari poolkorraliku kakluse ja nurga taga suitsetamiseni. Üldiselt olin koolis siiski pigem paipoiss.

8. Mis oli koolis kõige raskem, ebameeldivam?
Kõige ebameeldivam oli üks periood, kui hakkasime kiusama üht klassivenda. See ei kestnud hirmus kaua, vast pool aastat, aga temale oli see aeg arvatavasti liigagi pikk. Siiamaani on raske ja paha, kui see aeg meelde tuleb. Õnneks tehti sellele otsustav lõpp ja elu läks edasi sõbralikumalt, rahulikumalt.

9. Klassiõhtud ja koolipeod?
Neid tegime küll ja mõni on päris hästi meeles. Kord valmistasime ette päris põhjaliku telesaadete paroodiakava, võtsime hästi põhjalikult ette ja tuligi üsna naljakas. Igasugu mänge mängisime ja siis tuli tasapisi ka tantsuisu. Kuuendas-seitsmendas klassis, mäletan, ootasime, et klassijuhataja vahepeal välja läheks, ja alles siis julgesime aeglase „liibukamuusika” mängima panna – niisugused kallitantsud ei kuulunud tema arvates hea tooni juurde, aga meile tundus see nii põnev!

10. Kelleks sa tahtsid kooliajal saada?
Miilitsaks, tuletõrjujaks, kangelaseks, traktoristiks ja nii edasi ja nii edasi. Klassikalised poisterahva unistused.

11. Milline on hea õpetaja?
Selline, kes ei alahinda last. Kes võtab õpilast nagu võrdset, aga suudab ennast samas rahulikult maksma panna. Kes tunneb maailma asjade vastu huvi ja tahab seda lastega jagada. Kes on iga päev valmis rõõmsalt üllatuma.

12. Kui saaksid soovitada ühte raamatut, mis peaks olema lastele lugemiseks kohustuslik, siis see oleks.
See on igal lapsel erinev. Kõige olulisem on, et see raamat oleks huvitav ja poeks lapsele südamesse, oleks soe ja lähedane. Ta peaks lapsele ütlema, et raamatute maailm on koht, kuhu on ikka ja jälle tore tagasi minna.

13. Mida soovitad ja soovid kooliminejatele ja kooliskäijatele?
Kirjutan oma „Kooliraamatus”, et kool on tegelikult päris tore koht, kui sellega ära harjuda. Soovingi kõigile koolilastele ja -õpetajatele, et neil oleks kerge ära tunda neid asju ja hetki, mis teevad kooli toredaks. Vahel on ju ikka raske, aga see läheb mööda ja siis on jälle hea. Ja veel: olge tublid, aga mitte liiga tublid!

Kõik Indrek Koffi raamatud leiad Rahva Raamatust.