Kui kõigil, kes pildil, on hiiglaslikud tagumikud, on tegu Rubensiga.

Kui kõik mehed on vasika silmadega ja näevad välja nagu lokkidega naised, on tegu Caravaggioga.

Kui inimestel on justkui kehalised väärarengud, on see Picasso töö.

Kui pilt on nagu narkomaani hallutsinatsioon, siis on see Dali fantaasiate vili.

Kui kõik näevad välja nagu kodutud ning neid valgustab justkui sume tänavalamp, on see Rembrandt.

Kui kõik inimesed on ilusad, alasti ja musklis, on see Michelangelo.

Kui pildil on baleriinid, on see Degas' teos.

Kui kõik on kontrastne ja terav, kergelt sinakashall ning kõigil on habetunud kõhetud näod ja piinatud ilmed, on see El Greco.

Kui kõik on ümarvormiline, justkui pintslitupsutustest, mitte tõmmetest koosnev, kuid inimesteta, on tegu Monet maaliga.

Kui pildil on varju-valgussegune "ilm" ja õnnelikud pidulised, on see Renoir' teos.

Kui aga maalil on kurvad vana aja peol viibivad inimesed, on see Manet tegu ja nägemus.

Da Vinci teosed tunned ära, kui taustal on "Sõrmuste isanda" maastikud, sinakas udu ning laines juustega aristokraatliku ninaga Madonna.