Läksin ülikooli, kus inimesed jagunevad nohikuteks ja kriitikuteks

Mure: Läsin tänvu sügisel lõpuks ülikooli ja alguses tundus uute tutvuste loomine justkui ülilihtne. Nüüd aga, kus inimesed hakkavad kooli sisse elama olen avastanud, et meie kursus koosneb justkui kahest poolest- ühel pool on nö nohikud (need samad vaiksed neiud, kes gümnaasiumis eriti kellegagi eriti ei suhelnud) ning teisel pool kriitikud (need, kes gümnaasiumis “lahedamatesse” gruppidesse kuulusid, ning nüüd end muudmoodi väljendada ei oska kui vaid kõike ja kõiki kritiseerides). Ise pole ma kunagi väga sõpru osanud leida, ikka tutvun uute inimestega läbi pikaajaliste sõprade, aga meie kursusel mul sõpru pole. Praegu ongi probleem selles, et kritiseerijad käivad mulle närvidele ja häbelikud jällegi nö igavad, kas ma pean siis tõesti oma lati horisontaalsest asendist hoopis vertikaalseks pöörama? Paljud õppejõud on ka vihjanud, et ülikoolis õppimine peaks käima grupiviisiliselt- seletatakse üksteisele kuidas midagi lahendada ja selle kaudu õpibki tudeng ühele asjale mitmest küljest lähenema.
Kiisu, 19

Dr Noormann:

Inimene on sotsiaalne olend ning kaaslasi vajatakse ning otsitakse. Kindlasti leitakse sõbradki ikka kaaslaste seast, kuigi need pole kattuvad mõisted. Kaaslastega tuleb sageli kohaneda ja see võiks siis olla Sinu suhtlemislati võrdlus. Aga sõprus on tunduvalt pretensioonikam suhe. See on mõistuste kiindumine, mida nimetatakse ka vaimseks kiindumiseks. Niisama ja veel vägisi see tekkida ei saa, liiguta seda latti kuidas tahad. Tuleb anda juhusele võimalus mingi uks lahti lükata. Laienda suhtlemisringi, tuhni sügavamalt kaaslaste ringis, küllap on sinnagi sattunud mõni selline, kes lihtsalt kaaslastest sõpru soovib välja sõeluda.