Kakskümmend nädalat rõõmu, kahtlusi, ovatsioone, läbikukkumisi, uusi sõpru ja mälestusi. Viimased koosistumised tuttavatega on peaaegu tehtud ning nüüd võib muljed kokku võtta.

“Lammutades Belgiat“ — see blogi pealkiri ei tähendanud midagi dekonstruktiivset. Üritasin sellega kokku võtta oma plaane siin. Eesmärgiks oli võtta sellest viiest kuust kõik, mis võtta andis. Näha riiki, luua uusi tutvusi, lõbutseda ja tuupida nii palju kui võimalik, teha vigu ja neist õppida, luua mälestusi. See viimane sõna võtab minu siinsed kogemused hästi kokku — mälestused.

Mis mind taga ajab?

Kui ma siia saabusin, siis kõik oli täpselt nii nagu ma kõige esimeses postituses kirjeldasin. Täielik pea ees vettehüpe, nii mugavustsoonist välja, kui olla saab. Oi kui mõnus oleks olnud need viis kuud Eestis olla, näha esimest lund, pidada uusaastat ja jõule koos oma pere ja tuttavatega, eksida ära Rüütli baaride võrgustikku, kaduda ära tantsupõrandatele, magada koduses voodis. Kuid ei. Mul oli vaja väljakutset. 

Tegelikult, pole ma ikka veel aru saanud, mis mind taga ajab. Miks ma ei või lihtsalt leppida olukordadega, nagu need on ja üritan neid muuta? Võib-olla on see midagi lapsepõlvest, võib-olla on gümnaasiumipõrgul siin oma roll.

Ma ei tea, miks, kuid millegipärast on mul pidevalt kange tahtmine enda piire proovile panna, muutuda, vältida stagnatsiooni. Egoistlik?Võimalik. Hullumeelne? — kindlasti. Hinnangud jätan lähedaste anda.

Roppu moodi mälestusi!

Esimene kolmandik siin kulus sisseelamisele. Kuidas seadused, bussid, rongid töötavad. Millised on odavad, millised kallid toiduainete hinnad. Millised poed on head ja kus on kõige parem sporti teha. Nagu ikka, eluks vajalik.

Vahel mõtlesin küll, et see pagana Maslow oma püramiidiga oli ikka õigel rajal küll. Selle esimese kolmandiku ajal sai kõige esimene sõprusringkond moodustatud. Meid on (las olla tegusõna olevikuvorm) siin umbes 50 ringis. Vist suutsin kõigiga rääkida. Sellest 50 inimesest sain umbes kolm lähedast sõpra, 5-6 head sõpra, umbes 15 kontakti 10 riigist ja paar vaenlast/mitteklappimist ka. Nagu Churchill ütles: ”You have enemies? Good. That means you have stood up for something, sometime in your life.

Teine kolmandik kulus Belgia avastamisele. Sai käidud loomulikult Brüsselis (kolm korda isegi lõpuks :D), Antwerpis, Ghentis, Bruge’s.

Ära sai nähtud väga imelik sukkpükstes punkkontsert, vene jõusaal, loomaaed, Mecheleni torn ja kanalid, tuuleveskid ja palju muud. Tulemus? 1,55 GB 925 pilti ehk roppumoodi mälestusi, mis oli täpselt see, mida ma otsisin.

Kokkuvõtvalt pean ütlema, et kuigi ma mingil ajahetkel olin pettunud, et õppimise seisukohalt ei saanud ma siit eriti midagi juurde ning vahel tundus, et ma lihtsalt raiskan aega, siis ometigi, kui ma poleks siia tulnud, poleks mul nüüd ägedaid lugusid peolaua ääres rääkida. Poleks neid pilte ja neid kogemusi. Poleks neid uusi tuttavaid. Poleks mälestusi. Kui ma seda kõike sellest küljest vaatan, siis võin küll öelda, et see Erasmuse kogemus oli kõike seda väärt. Natukene karm, kuid ma ei kahetse midagi.

Mis saab edasi?

Koju. Mis muud. Mul on juba järgmine nädal paksult täis kirjutatud. Tuleb üks ELA eksam ära teha, koolis veidi asjalik olla ja nädalavahetusel üks pisike seiklus ette võtta. Mis pärast seda edasi saab…noh see läheb täiesti sinna “kuidas Jumal juhatab” kategooriasse.

Nagu ma kunagi ütlesin, pole minu lõpetamine suvel päris kindel. Oeh. Kandideerisin ühele praktikakohale ning selle saamisel peaksin kohe jälle 6 kuud kodust eemal olema. Tegin seda vaid selleks, et ma seda hiljem ei kahetseks. Kui nüüd aga päris-päris aus olla, siis see on vist esimene kord, kui ma loodan, et ma ebaõnnestuks…Aga kuna positiivse noodiga on alati parem lõpetada, siis vähemalt minu magistriõppe otsingud lähevad üsna hästi — täitsa lõpp millised programmid on olemas. Mine vaid sinna riiki ja tee neile vajalik uurimustöö ja ongi valmis.

Ametlikult annan teada, et Belgia on lammutatud. Ma tulen koju.

Dain

Loe täies mahus “Lammutades Belgiat” blogi SIIT.