Viie torupillimängija ning kolme trummri ja elektrikontrabassisiti üahtseks muusikavooks sulandunud mängu oli peatelki kogunenud vaatama peaaegu et täismaja publikut. Alates esimestest lugudest oli publik ansambi meelevallas ja vastastikkune sünergia lasi pooleteist tunnisel ennastunustaval kontserdil sööbida nii publiku kui bändi meeltesse.

Tagasikutsutud ansambli poolt kauni zhestina tehtud ühispilt koos publikuga kroonis selle väga sõbralikus ja positiivses miljöös kulgenud kontserdi lõppu. Kuigi Auli sobib esinema rohkem suurele vabaõhulavale, kus ansambli jõulisus ja üargenergia rohkem esile pääseb, oli see siiski meeleolukas ning vägagi meeldejääv kontsert. Loodetavasti saab Auli suurepärast ja tempokat kontserti ka edaspidi Eesti lavadel näha, sest võrreldses ookeanitaguste kaugete artistidega on nende Eestisse esinema kutsumine tunduvalt lihtsam.