Leelo Tungla piinlik juhtum lõpuaktusel sai looks raamatukaante vahel


Leelo Tungla piinlik juhtum lõpuaktusel sai looks raamatukaante vahel
rahva raamat

Leelo Tungal on eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija, kellelt on ilmunud ligi 90 värsi- ja proosaraamatut lastele ning noortele. 2018. aastal jõudis kinodesse tema raamatutriloogial “Seltsimees laps” põhinev samanimeline film, millest sai kiiresti uus filmiklassika.

Optimistliku, julge ja humoorikalt terava sulega armastatud lasteraamatute autor meenutab meile oma kooliteed ja vahvamaid ning eredamaid mälestusi.

1. Mida mäletad esimesest koolipäevast?
Mäletan oma suurt muret koolitee pärast: raamatutes ja raadios kõneldi alatasa sellest, et koolitee on kõigist teedest tähtsam, selle ümber punetavad pihlad ja seda mööda käiakse koos sõpradega või sõidetakse autode, busside ja jalgratastega. Minu koduuksest koolimajani oli aga väga vähe maad, nii et ei mingit pidulikkust!

Õnneks sai isa mu murest aru, ta lõi esimese septembri hommikul oma mootorrattale hääled sisse ja tõstis minu koos portfelliga paagile. Tegime uhkelt kolm auringi ümber koolimaja, enne kui pidulikult kooliuksest sisse astusin. Oli ilus päikeseline sügispäev, kunagisest mõisamajast kool lõhnas värske värvi järele ja minu esimene klassijuhataja Vaike paistis kõigist teistest õpetajatest ilusam.

2. Mis on sinu kõige eredam mälestus kooliajast?
Toredaid hetki oli palju. Mulle meeldisid väga koolipeod, karnevalid, matkad… Mäletan selgesti oma esimest esinemist nääripeol, kui mind pandi solistina mudilaskoori ees laulma „Tooma laulukoori“. Pabin oli suur, aga kõik läks kenasti korda.

Seotud lood:

3. Lemmiktund? Miks?
Algklassides laulmine ja joonistamine, keskkoolis kirjandus ja võõrkeeled. Algkoolilapsena tundusid emakeeletunnid mulle igavatena, sest õppisin lugema neljaaastaselt ja enne kooli olin läbi lugenud juba väga palju raamatuid, nii et lugemike tekstides polnud minu jaoks midagi huvitavat. Keskkoolis aga oli meil hea kirjandusõpetaja, kes, muide, lubas mõnikord klassikirjandeid ka luulevormis kirjutada.

4. Mida tegite vahetunnis?
Vahetunnis pidid kõik lapsed koolisaalis ringiratast jalutama. Alguses tundus see huvitavana, sest kahekaupa kõndides sai pinginaabriga igasuguseid asju arutada, kuid pikapeale muutus ikka päris tüütuks. Vahel, kui minu isa oli korrapidaja-õpetaja, istus ta suurel vahetunnil saalis klaveri taha ja siis mängisime igasuguseid ringmänge või tantsisime. Suuremad tüdrukud palusid mul isale edasi öelda, et ta võiks iga päev korrapidajaks olla, aga miskipärast ei võtnud ta seda kuulda.

5. Palju hüppasid kehkas kaugust?
Jah, ma isegi mäletan seda: 3.50! Kaugushüpe mulle meeldis, kuid kõrgushüpe üldse mitte: mis mõtet on hüppamisel, kui sulle hüppekasti juures mingi toigas ette seatakse?

6. Lemmiktoit koolisööklas?
Ma pole küll eriline toiduga pirtsutaja, aga minu kooliajal pakuti koolis hoopis teistsuguseid roogi kui praegu. Enamasti aurasid sööklas hästi rasvased suurte pekitükkidega supid, mis väheseid ligi meelitasid. Kuigi meile oli mitmeid kordi räägitud sellest, et Vladimir Iljitś Lenin sõi lapsena alati oma taldriku tühjaks, suutsin ma harva selle tähtsa mehe eeskujule järgneda. Mulle meeldis ainult piimasupp, milles ujusid teokarbikujulised nuudlid ja mille juurde pakuti vahel kiluvõileiba.

Leelo koos ema-isaga 1955. aastal.

7. Milliste pättus(t)ega koolis hakkama said?
Olin õpetajate laps – ja neil hoitakse koolis teatavasti eriti hoolsalt silma peal. Ega ma eriti mingeid tempe teha ei tahtnudki, aga kuna olin üsna elav laps, siis vahel ikka üht-teist juhtus. Oma „Maimetsa laste lugudes“ olen jutustanud päris mitmeid juhtumeid oma koolipõlvest. Üks piinlikematest lugudest oli see, kui mulle kingitud kitsetall Soku ilmus kevadise lõpuaktuse ajal ootamatult koolimajja ja tekitas koolirahva seas suurt segadust. Ja muidugi pidin mina olema see, kes kuraasi täis sõralise sarvipidi saalist välja tiris. Kogu koolipere ees vastu puikleva sokuga jagelemine võttis ikka näost punetama küll!

8. Mis oli koolis kõige raskem, ebameeldivam?
Esimeses klassis oli minu jaoks kõige raskem kirjatehnika – olin üpris kärsitu laps ja tahtsin kõike kiiresti teha, kuid tihti tekkisid vihikusse tindiplekid ja ühtlasi kirjatähti oli ka raske hariliku sulega maalida. Tollal kasutati ju selliseid sulgi, mida tuli tindipotti kasta, ja nii mõnigi kord võis sealt sule otsa sattuda tolmututsakas või uppunud kärbes… Maakoolist, kus sporti tehti peamiselt värskes õhus, linna keskkooli tulles said mu vaenlasteks aga poom, rööbaspuud ja ronimisköis. Kui aus olla, siis läksin veel pärast kesk- ja ülikooli lõpetamist teisele poole tänavat, kui silmasin kauguses kedagi, kes meenutas meie reibast ja krõbeda sõnavaraga kehalise õpetajat…

9. Klassiõhtud ja koolipeod

Klassiõhtuid korraldati minu koolipõlves harva, kuid koolipeod olid suure au sees – eriti maakoolis, kuhu pidude puhul kogunes kogu külarahvas ja alati ilmus kohale ka terve hulk endisi õpilasi, kellega oli tore kohtuda. Kooli orkester mängis kõige moekamaid lugusid ja juba linnakoolidesse õppima läinud neiud-noormehed näitasid ette, kuidas tantsitakse rock´n´roll'i, tvisti ja rumbat-sambat. Peod kestsid tollal väga kaua, ju vist polnud ajalisi piiranguid ette nähtud või siis ei pandud neid tähele. Keskkoolis korraldasime kohvik-klubiõhtuid, kus käisid külas tuntud näitlejad ja sportlased. Moodi läksid ka viktoriinid ja igasugused vahvad ning humoorikad klassidevahelised võistlused.

10. Kelleks sa tahtsid kooliajal saada?
Algul tahtsin saada õpetajaks – nagu vist väga paljud väikesed tüdrukud. Enne kooli vaimustasid mind bussi- ja trammikonduktorid, kellel olid peas kenad vormimütsid ning rinnal metallklõpsudega nahksed rahakotid ja uhked piletirullid. Mõnda aega pidasin plaani hakata geograafiks-geoloogiks, sest hing kippus kaugustesse, aga keskkooli lõpus taipasin, et kõige rohkem tõmbab mind enda poole kirjandus.

11. Milline on hea õpetaja?
Tark ja tasakaalukas inimene, kes armastab oma ainet ja lapsi ning teeb kõik selleks, et ta õpilased saaksid niisama targaks nagu ta ise. Hiinlased ütlevad koguni, et hea õpetaja on see, kelle õpilased jõuavad temast kaugemale.

12. Kui saaksid soovitada ühte raamatut, mis peaks olema lastele lugemiseks kohustuslik, siis see oleks…
Ühte raamatut kõigis vanuseastmes lastele soovitada on väga raske. Meil Eestis on nii palju häid noori, keskealisi ja eakaidki kirjanikke, neile lisaks veel klassika ja väliskirjandus… Aga tegelikult on küll üks raamat, mis sobib kõigi laste rõõmustamiseks ja julgustamiseks ning lastevanemate lohutamiseks: see on Astrid Lindgreni „Vahtramäe Emil“. Ärge ainult unustage: Emilist sai vallavanem!

13. Mida soovitad ja soovid kooliminejatele ja kooliskäijatele?
Selg sirgu ja lõbus-lahke nägu pähe!

Leelo Tungla raamatud leiad Rahva Raamatust.