Oleme Indias olnud kolm nädalat. See aeg on nii lühike, kuid tundub, nagu oleksime siin olnud rohkem…
Oleme Indias olnud kolm nädalat. See aeg on nii lühike, kuid tundub, nagu oleksime siin olnud rohkem.
Esimesed kaks nädalat olime Calangutes, Põhja-Goa suurimas turistikeskuses. Rentisime rolleri ning kimasime ka lähedal asuvates randades. Seejärel otsustasime näha rohkemat ning sõitsime lõuna poole. Maandusime Benaulimis, kus oli ilus rand, palmid ning rahulik meri.
Kuigi oleksime seal odavalt ka korteri saanud, ei olnud meie hing päris rahul. Otsustasime edasi liikuda, lasime end bussil maha panna Canaguinimi ranna juures, mille olime kaardi pealt välja valinud. Jõudsime pärapõrgu, kus polnud eriti inimesi, mitte ühtegi poodi – restorani ning isegi putkat vee ostmiseks. Rand polnud samuti kena.
Kuigi olime väsinud, otsustasime edasi lõunasse sõita. Bussini oli aega neli tundi, sestap võtsime üksiku takso, mis juhtus mööda sõitma. 450 ruupiat ja leidsime end Agondast, Palolemi kõrvalrannast.
Mul on mingi oma kiiks, et kui kõik midagi tahavad, kuhugi lähevad või midagi ostavad, siis mina seda ei tee. Vist lausa kiusu pärast ei tee. Ja sestap ei tahtnud ma midagi kuulda ka minemisest Palolemi randa, sest reisi ajal me muud ei kuulnudkui kui ainult Palolem ja Palolem. Agondal polnud häda midagi – väike kohake, vähe rahvast, aga siiski piisavalt palju kallimaid ning odavamaid külalistemaju, hotelle ning restorane. Rand oli kaunis, kuigi uskumatult paljude lehmadega.
Rentisime mootorratta (mitte rolleri!) ning otsustasime kulutada ühe päeva ümbritsevate randade uurimisele – Cola ning Palolem. Cola rannas olin ma käinud eelmisel korral Indiat külastades ning see oli maapealne paradiis – väga üksik rand, seal on vaid umbes 15 hütti ning üks restoran. Ei inimesi, ei poode, ei kära ning lärmi. See oli minu salasihtkoht, kuhu tahtsin välja jõuda ning kus kuukese elada.
Seda randa oli väga raske leida, seiklesime mägedes ning lagendikel, üritades sõita kividel ning kallakutel. Lõpuks leidsime. Ilus koht, kuid midagi jäi puudu. Mälestused sellest kohast olid paremad. Lisaks on kvaliteetsema hüti hind üheks päevaks 5000 ruupiat, mis on meeletu. Selle eest saab mujal kaks nädalat väga kenas kohas elada.
Niisiis liikusime sealt ära, sealt liiga pehme liivaga rannast, kus käia oli raske ja ujuda ei saanud – meri oli liiga tugeva lainega ning ohtlik. Otsustasin alla suruda kõik oma eelarvamused ning sõitsime Palolemi, sinna eurooplaste põhisihtkohta. Just selliste seljakotireisijate ning hipide sihtkohta.
Olime külakesse sisse sõitnud, veeresime aeglaselt motika seljas mööda peateed ning vaatasime ringi. Pärast mõnda minutit kuulsin end lausuvat: „Mulle meeldib see koht!“ Parkisime sõiduvahendi ära ning jalutasime randa, mis pani meil mõlemil suu naeratama. See on koht, kuhu me jääda tahame! Siin on rohkem inimesi, aga mulle meeldivad need inimesed.
Nad on valged eurooplased, põhiliselt sakslased, prantslased ja venelased. Neil on pikad juuksed (nii tüdrukutel kui poistel), neil on päevitunud ülakeha ning jalas Ali-Baba püksid. Nad on habetunud ja meigita. Nad mängivad sulgpalli, loobivad lendtaldrikut, vedelevad kummimattide peal vees, taovad jalgpalli või üritavad pihta saada kriketipallile. Nad naudivad elu!
Ja nüüd naudime seda ka meie. Naudin hommikul ärkamist, kuuldes laine loksumist. Meil on hütike, meri on 50 meetri kaugusel. Naudin odavamaid hindu ning sõbralikke inimesi. Eelarvamused on kehvad, sest just siit leidsime praegu enda paradiisi!
